Eesti ajakirjanduse traditsioon on laimata, mustata, tögada ja naeruvääristada Jüri Lina ja tema tegevust.
Tavaliselt talle vastulauseks sõna ei anta, nagu ebademokraatlikus Eestis on tavaks kujunenud.
Vastulause Eesti Ekspressile
Eesti Ekspress laimas taas
Eesti Ekspress on harjunud erimeelseid kirjanikke halvustama ja laimama. Nii tehti ka minuga 9. septembril 2010. Ja kui ennast kaitsta püütakse, siis nõukogulikul viisil neile sõna ei anta. Või püütakse vastulauset võltsida.
Käesoleval juhtumil on see ilmekalt näha, kuidas oma materjalile minu nimi alla sokutati. Keelasin võltsingu avaldamise.
Minu vastulause Madis Jürgeni kirjutisele, mille saatsin Eesti Ekspressile teadmises, et nad selle avaldavad (mul oli kokkulepe eesti Ekspressiga).
JÜRI LINA: PAHATAHTLIKKUS VOHAB EDASI
Ajakirjaniku piiratud mõistuse vastu ei aita ükski rohi (madal IQ pole enda teha), küll on aga võimalik teda korrale kutsuda eetikareeglite jämeda rikkumise puhul.
Madis Jürgen otsustas “Eesti Ekspressis” 9. septembril kirjutises “Jüri Lina rokib ka 30 aastat hiljem!” taas nõukogulikult mõnitavas toonis lugejale näidata, kui tobe on Jüri Lina. Ise pole ta ridagi mu raamatutest lugenud. Vastasel korral olnuks tal piinlik minu suhu toppida anonüümset kuulujuttu, justkui oleksin mina ühes raadiointervjuus öelnud, et “Lenin oli tegelikult seen”. Edasi läheb paskvillant Jürgeni väljamõeldis üha õelamaks laimuks: “Lenini soni olevat selge märk, et tegemist polnud inimese, vaid seenega. Ja kui Lenin soomusautol kõnet pidas, olnud seenenoodistik autos sees.” Kas alusetute kuulujuttude levitamine on eetiline? Kui ka mina oma raamatutes toetuks kuulujuttudele, mida Jürgen siis ütleks?
Eesmärk on ilmselge, hoiatada lugejat tobeda Lina eest, kes ei tee vahet seene ja inimesel vahel. Kui Jürgen viitsinuks lugeda mu raamatut “Varjatud tervisevalem”, siis ta ehk õppinuks midagi kasulikku ja taibanuks, et Lina ei saanuks mitte kuidagi võrrelda Leninit seenega, mis on omaette liik taime- ka loomariigi vahel. Seen on kasulik moodustis.
Ent las lugeja otsustab, kas Lina võis säherdust nõmedust väita või mitte. Kirjutasin oma raamatus “Varjatud tervisevalem” (Stockholm, 2009, lk. 130: “Teatud bakterid moodustavad mükoriisa, mis on taime külg- ja lisajuurtest tekkinud moodustis. Need seenjuured toodavad antibiootikume. Nõnda avastati penitsilliin. Need hangivad taimele vajalikke mineraale. Nad võivad oma juuri ajada kaugele, et taimele vajalikke toitaineid kätte saada. Mükoriisa selekteerib mineraale intelligentselt vajalikes annustes taime jaoks. Kui mükoriisa kõrvaldada, taim hukkub toitainete ülekülluse tõttu. Kui aga taim saab kuidagi viga, selle olukord läheb tasakaalust välja seetõttu, või et mükoriisal ei õnnestu mullast enam vajalikke toitaineid hankida (näiteks mulla kurnatuse tõttu), muutub mükoriisa hallitusseeneks ja hakkab tasakaalust välja sattunud taime ründama. Nii et kui näeme mõnel taimel kasvamas seent, peame teadma, et too taim on tasakaalust väljas, kõlbamata ka söögiks. Säherduste hallitusseente heitproduktid on väga mürgised.
See kehtib ka inimorganismi puhul… Seega bakterid, seened, tuberkuloosikepikesed ja viirused on tegelikult sama eluvorm, sama olluse eri metamorfoosid, nagu tõuk ja liblikas on sama organismi eri metamorfoosid. Metamorfoosid on tingitud meie organismi või mikroorganismide elukeskkonna seisundist. Kui see on tasakaalustatud, elavad mikroobid meiega harmoonias.”
Nii kasulik Lenin päris kindlasti ei olnud. Lenini kohta olen aga korduvalt öelnud, et ta oli psühhopaat. Tema psühhopaatiat olen tõestanud raamatus “Skorpioni märgi all” muu hulgas järgmise tsitaadiga: “Kui ka 90% vene rahvast hukkuks, peaasi, et 10% elaks maailmarevolutsioonini.” (Lenini “Valitud teosed”, II köide, lk. 702.)
Vana-Roomas põletati laimajale otsaette märk K, mis kreekakeelse sõnaga tähistas kalumnaatorit – laimajat. Sedavõrd jälestusväärseks peeti laimamist, mustamine oli inimese vaimne tapmine.
30 aastat tagasi viibisin ma juba Rootsi Kuningriigis ja tegutsesin muusikaprodutsendina, olin just avaldanud oma esimesed heliplaadid. Minu avalik tegutsemisperiood Eestis ulatus hoopis aastaisse 1967-1975, seejärel hoolitsesid Jürgeni-taolised väiklased hinged, et minu esinemised ajakirjanduses ja publiku ees tuleb lõpetada. KGB andiski mulle esinemiskeelu. Seega on Jürgeni aritmeetika puudulik.
Edasi kirjutab paskvillant fantaasiarikkalt, et osa minu ülimenuka Popsalongi publikust istus 14. mail 1972 Vanemuise katusel. Nõukogude miilits oleks nad sealt ju mõne minutiga maha tarinud.
Veel halvustab Jürgen, et Linal olnud endaõmmeldud joped seljas. Minu joped saadeti mulle Soomest honorarina mu seal ilmunud kirjutiste eest. Ise ma õmmelda ei oska. Ka selliseid värvilisi kangaid, millele Jürgen viitab, nõukogude defitsiidi tingimustes osta ei saanud. Mis puudutab ebatavalisse (loen: haruldasse) soengusse, siis pikad juuksed olid levinud suurema osa noorte hulgas juba 1970. aastate algul. Milles seisneb ebatavalisus?
Lõpuks üritab Jürgen varju heita minu allikatele, võltsilt seoses saksa aatomipommidega tsiteerides, et Lina toetub “fantastilistele ja hämmastavatele allikatele”.
Kogu ürituse videosalvestas minu assistent Steve. Salvestuselt ei leia Jürgenile kinnitust. Millised on Jürgeni tõendid?
Minu allikad on aga päris tavalised – saksa ajaloolaste Edgar Mayeri ja Thomas Mehneri uurimused “Geheime Reichssache: Thüringen und die deutsche Atombombe”, Edgar Mayeri ja Thomas Mehneri “Die Angst der Amerikaner vor der deutschen Atombombe”, Edgar Mayeri ja Thomas Mehneri “Die Atombombe und das Dritte Reich”, Peter Brüchmanni “TOP SECRET: Amerikas verschwiegener Triumph”, ning USA Riigiarhiiv, SS-i arhiiv jne.
Jürgen pole veel mõistnud, et olen üksnes referent, kes tutvustab võõrkeelseid allikaid Eestis. Milleks ilkuda minu kallal? Võiks originaalallikad läbi lugeda ja olla pahur nonde vastu. Milleks sõnumitoojat vaimselt tapma hakata? Pole ju minu süü, et elame maailmas, kus varjatakse ka kõige elementaarsemaid andmeid.
Jürgen on varas, kes tahab publikult võtta võimaluse Jüri Linaga lähemalt tuttavaks saada. Ta irvitab publiku teadmisjanu üle. Laim paiskub alati tagasi laimaja peale. Sedagi võiks mäletada. Sest Jürgen kuulub nende hulka, kes nihutavad ebaolulised asjad esiplaanile ja olulise tagaplaanile.
Oleks aeg Nõukogude-aegne ilkuv toon eesti kirjanikest kirjutades ajaloo kolikambrisse jätta, vastasel juhul jääb mulje, et Jüri Lina on neid väheseid kirjamehi, keda Eestis eriti halvasti koheldakse. Kellele see au teeb? Kas laimataval kirjanikul peaks tekkima soov kodumaale elama asuda? Kuidas mõnes riigis koheldatakse kirjanikke, näitab, milline on selle maa vaimne kvaliteet.
Ent pahatahtlikkus vohab edasi. Kas aga ebaprofessionaalne Madis Jürgen – professionaal kontrollib oma allikaid – sobib end soliidseks pidava ajalehe kaastööliseks? Tema vallandamine tooks kasu eelkõige lugejale.
JÜRI LINA
Eesti Ekspress otsustas minu vastulausest kirjutada kokku alljärgnevad read.
Keelasin taolise “lühikokkuvõtte” avaldamise.
Madis Jürgeni kirjutises “Jüri Lina rokib ka 30 aastat hiljem!” (EE 9.10.2010) on ekslikult väidetud, justkui oleksin mina ühes raadiointervjuus öelnud, et “Lenin oli tegelikult seen”. Ma pole seda öelnud. Lenini kohta olen aga korduvalt öelnud, et ta oli psühhopaat.
Ekslikud on andmed minu avaliku tegutsemisperioodi kohta Eestis, mis ulatus aastaisse 1967-1975 kuni KGB andiski mulle esinemiskeelu.
Ei vasta tõele, et osa minu ülimenuka Popsalongi publikust istus 14. mail 1972 Vanemuise katusel.
Pole õige ka väide, et Linal olnud endaõmmeldud joped seljas. Minu joped saadeti mulle Soomest honorarina mu seal ilmunud kirjutiste eest.
Jürgen kirjutab, et „Lina toetub “fantastilistele ja hämmastavatele allikatele”. Minu allikad on aga päris tavalised – saksa ajaloolaste Edgar Mayeri ja Thomas Mehneri uurimused “Geheime Reichssache: Thüringen und die deutsche Atombombe”, Edgar Mayeri ja Thomas Mehneri “Die Angst der Amerikaner vor der deutschen Atombombe”, Edgar Mayeri ja Thomas Mehneri “Die Atombombe und das Dritte Reich”, Peter Brüchmanni “TOP SECRET: Amerikas verschwiegener Triumph”, ning USA Riigiarhiiv, SS-i arhiiv jne.
JÜRI LINA
AVALIK KIRI TUNNE KELAMILE
Armas Tunne!
Suur oli minu üllatus, et mainid mind Õhtulehes kentsakas kontekstis seoses sellega, et kristlased levitavad Sinu kohta alusetuid väiteid. Sa lükkad kõlakad tagasi ja pakud nende allikana välja mind.
Sa oletad: “Ehk on see kuidagi Jüri Linaga seotud, kes palju vandenõudest ja vabamüürlusest kirjutanud. Kunagi nõukogude ajal huvitusime ufodest, nüüd olen temaga aga igasuguse kontakti kaotanud. Tema suvatseb mind ka nimetada juhtivaks vabamüürlaseks.”
Kus kohal ja millal olen ma Sind nimetanud juhtivaks vabamüürlaseks? Olen kirjutanud massoonidest kaks raamatut ja kummaski Sinu nime ei esine. Kui minult on loenguil Sinu kohta küsitud, on minu vastus alati olnud ühesugune: “Kohtusin Tunnega aastaid tagasi Toompeal ja küsisin nende kõlakate kohta. Tema vastus oli kategooriliselt eitav. Sellest tulebki lähtuda.”
Ei saa omistada inimesele kuuluvust, mida ta ise eitab. See on klassikaline reegel.
Seevastu on mind ägedalt kritiseerinud Vello Leito, et ma Sind kunagi massooniks ei nimeta. Olen küsinud temalt tõendeid, mida tal muidugi ei ole. Aga Sa käituvat nagu massoon. Leidsin, et see ei ole alus kellegi identifitseerimiseks mõne sekti või ühingu liikmena. See kõik on mulle väga tuttav, sest minugi kohta levitatakse alusetuid kuulujutte. Seevastu on kurb tõdeda, et Sa kontrollimatult omakorda väidad, justkui oleksin mina Sinu kohta käivate juttude autor. Ma ei ole seda teinud ei avalikult ega ka eraviisilistel jutuajamistel.
Lehe väitel oled ka ütelnud, et “nüüd olen temaga aga igasuguse kontakti kaotanud”.
Päris kindlasti mitte minu algatusel. Viimati nägin Sind põgusalt Tallinnas Stockmanni kaubamajas mitu aastat tagasi, mil Sa mind märgates jäid lihaleti äärde seisma lootuses, et ma Sinu vaateväljalt kaon. Lõpuks siiski võtsid mu tere vastu, aga ei suvatsenud sõnakestki vahetada. Olnuks ju viisakas vanalt sõbralt vähemalt küsida, kuidas mul läheb. Eeldasin, et Sul oli väga kiire või vahepeal tekkinud teatud vastumeelsus minu isiku suhtes.
Loodan tõesti, et Su alusetu väite eesmärk polnud mulle varju heita. Üks asi on teha seda eraisikuna ja hoopis midagi muud talitada nõnda europarlamendi saadikuna.
Nüüd oled nõnda tähtis isik, et Sulle ei ole enam võimalik isegi otse e-kirja saata, kõik läheb läbi filtri ehk suuvoodri.
Mina olen valmis alati Sinuga kohtuma, et olukorda arutada. Ja seda on ilmselt tarvis teha, sest samas intervjuus Sa alusetult väidad:
“Olen kuulnud inimestelt, kes kohtunud näiteks Prantsuse vabamüürlaste juhiga, et pigem on tegu operetliku seltskonnaga, kel pole ilmselt kusagil mitte mingit tõsist mõju.”
Paraku ei pea see väide paika.
Grand Orienti vabamüürlased Euroopa Liidu komisjonis ja parlamendis on maffiarühmituste peamised koostööpartnerid. Seda on kinnitanud europarlamendi liikmed Leoluca Orlando, John Tomlinson, Terry Wynn ja Peter Price.
Kriminaalsetel prantsuse ja itaalia loožidel on suur mõju Euroopa Liidu komisjonile Brüsselis ja europarlamendile Strasbourg’is. Seda möönis Suurbritannia suurlooži esindaja John Hamill. Ka Belgia Grand Orient on kuritegelik. Nood vennad istuvad Euroopa Liidu komisjoni kõrgetel kohtadel, mõjustades otsuseid. Prantsuse suurloožil on ülimõjukaid liikmeid Euroopa Liidu komisjonis ja parlamendis. Grand Orient de France on Euroopa aktiivseim ja mõjukaim. Euroopa Liidu keskasutustes tegutsevad massoonid takistamatult. Nad on kõrgmassooni John Hamilli kinnitusel sotsialismimeelsed ja seotud maffiaga. Europarlamendi massoonide registreerimisettepanekud on tagasi lükatud.
Brian Freemantle on massoonide seosest maffiaga kirjutanud raamatu ”The Octopus”. Soovitan seda Sinulgi lugeda.
Itaalia maffia asjatundja Agostino Cordova tõestas 1993, et kalaabria loožiga Roccella Ionica, tegeleb kuritegevusega. Kohaliku maffia’Ndrangheta peategevus on Euroopa Liidult toetuste väljapetmine ja narkoäri. Vähemalt 10% Euroopa Liidu eelarvest neelavad korruptsioon ja pettus.
Mõni päev tagasi näitas Rootsi TV filmi ’Ndrangheta kelmustest. Rõhutati, et kui säärast organiseeritud kuritegevust koheselt ei peatata, pole mõne aasta pärast seda enam võimalik teha.
Maffia ja massoonluse kombitsad on ulatunud ka Eestisse, nagu selgub viimasel ilmunud raamatuist ja artikleist. Mida oled Sina isiklikult eurosaadikuna teinud selleks, et seda majanduslikku kuritegevust takistada?
Palermo linnapea ja Euroopa parlamendi liige Leoluca Orlando rõhutas, et organiseeritud kuritegevus saab tuge koostööst vabamüürlusega. Ta toonitas Brian Freemantle’lile: ”Ärge arvake, et maffia ja vabamüürlus on kaks ise nähtust. Üks vendlus kaitseb teist.” Orlando perekonda kaitseb pidevalt 15 relvastatud ihukaitsjat.
Orlando arvab, et massoonluse kaudu laiendab maffia tegevust kogu Euroopasse. Ta rõhutab selle olevat tõsise rahvusvahelise probleemi. (Brian Freemantle, ”The Octopus”. London, 1995. Lk. 15.)
Kõik maailma massoonid vastutavad moraalselt nende roimade eest, mille on toime pannud säherdused loožid nagu Grand Orient de France, P2, A2, P1, P3 ja hulk teisi. Siia lisandub kollektiivne karma.
Kui Sa seda ei tea või koguni tead, aga varjad eesti rahva eest, pole Sa sobiv europarlamendis Eestit esindama.
Räägin massoonide roimadest lähemalt oma uues filmis “Täitmatu Uroboros. Kuritegelikud massoonid”, mis esilinastub tuleval kevadel.
JÜRI LINA
Stockholmis, 22. oktoobril 2009
Tunne Kelami büroo vastus Jüri Lina kirjale. (30. okt 2009)
Tere hr. Lina!
Tunne Kelam mainis Teie nime oma usutluses “Õhtulehele” vastavalt temani jõudnud info alusel ning tal on hea meel, et te need väited otsustavalt ümber lükkate.
Tunne Kelam vabandab võimalike ebameeldivuste pärast.
Parimate soovidega,
Kadri Kopli
Tunne Kelami büroo juhataja
Sellegi vastulause jättis Eesti Ekspress ja Delfi avaldamata 18. mail 2022
RASKE KOGNITIIVSE DISSONANTSI JUHTUM