Vastulaused

Eesti ajakirjanduse traditsioon on laimata, mustata, tögada ja naeruvääristada Jüri Lina ja tema tegevust.

Tavaliselt talle vastulauseks sõna ei anta, nagu ebademokraatlikus Eestis on tavaks kujunenud.

 

Vastulause Eesti Ekspressile

Eesti Ekspress laimas taas
 
Eesti Ekspress on harjunud erimeelseid kirjanikke halvustama ja laimama. Nii tehti ka minuga 9. septembril 2010. Ja kui ennast kaitsta püütakse, siis nõukogulikul viisil neile sõna ei anta. Või püütakse vastulauset võltsida.
Käesoleval juhtumil on see ilmekalt näha, kuidas oma materjalile minu nimi alla sokutati. Keelasin võltsingu avaldamise.

Minu vastulause Madis Jürgeni kirjutisele, mille saatsin Eesti Ekspressile teadmises, et nad selle avaldavad (mul oli kokkulepe eesti Ekspressiga).

JÜRI LINA: PAHATAHTLIKKUS VOHAB EDASI

 Ajakirjaniku piiratud mõistuse vastu ei aita ükski rohi (madal IQ pole enda teha), küll on aga võimalik teda korrale kutsuda eetikareeglite jämeda rikkumise puhul.
 Madis Jürgen otsustas “Eesti Ekspressis” 9. septembril kirjutises “Jüri Lina rokib ka 30 aastat hiljem!” taas nõukogulikult mõnitavas toonis lugejale näidata, kui tobe on Jüri Lina. Ise pole ta ridagi mu raamatutest lugenud. Vastasel korral olnuks tal piinlik minu suhu toppida anonüümset kuulujuttu, justkui oleksin mina ühes raadiointervjuus öelnud, et “Lenin oli tegelikult seen”. Edasi läheb paskvillant Jürgeni väljamõeldis üha õelamaks laimuks: “Lenini soni olevat selge märk, et tegemist polnud inimese, vaid seenega. Ja kui Lenin soomusautol kõnet pidas, olnud seenenoodistik autos sees.” Kas alusetute kuulujuttude levitamine on eetiline? Kui ka mina oma raamatutes toetuks kuulujuttudele, mida Jürgen siis ütleks?
 Eesmärk on ilmselge, hoiatada lugejat tobeda Lina eest, kes ei tee vahet seene ja inimesel vahel. Kui Jürgen viitsinuks lugeda mu raamatut “Varjatud tervisevalem”, siis ta ehk õppinuks midagi kasulikku ja taibanuks, et Lina ei saanuks mitte kuidagi võrrelda Leninit seenega, mis on omaette liik taime- ka loomariigi vahel. Seen on kasulik moodustis.
 Ent las lugeja otsustab, kas Lina võis säherdust nõmedust väita või mitte. Kirjutasin oma raamatus “Varjatud tervisevalem” (Stockholm, 2009, lk. 130: “Teatud bakterid moodustavad mükoriisa, mis on taime külg- ja lisajuurtest tekkinud moodustis. Need seenjuured toodavad antibiootikume. Nõnda avastati penitsilliin. Need hangivad taimele vajalikke mineraale. Nad võivad oma juuri ajada kaugele, et taimele vajalikke toitaineid kätte saada. Mükoriisa selekteerib mineraale intelligentselt vajalikes annustes taime jaoks. Kui mükoriisa kõrvaldada, taim hukkub toitainete ülekülluse tõttu. Kui aga taim saab kuidagi viga, selle olukord läheb tasakaalust välja seetõttu, või et mükoriisal ei õnnestu mullast enam vajalikke toitaineid hankida (näiteks mulla kurnatuse tõttu), muutub mükoriisa hallitusseeneks ja hakkab tasakaalust välja sattunud taime ründama. Nii et kui näeme mõnel taimel kasvamas seent, peame teadma, et too taim on tasakaalust väljas, kõlbamata ka söögiks. Säherduste hallitusseente heitproduktid on väga mürgised.
 See kehtib ka inimorganismi puhul… Seega bakterid, seened, tuberkuloosikepikesed ja viirused on tegelikult sama eluvorm, sama olluse eri metamorfoosid, nagu tõuk ja liblikas on sama organismi eri metamorfoosid. Metamorfoosid on tingitud meie organismi või mikroorganismide elukeskkonna seisundist. Kui see on tasakaalustatud, elavad mikroobid meiega harmoonias.”
 Nii kasulik Lenin päris kindlasti ei olnud. Lenini kohta olen aga korduvalt öelnud, et ta oli psühhopaat. Tema psühhopaatiat olen tõestanud raamatus “Skorpioni märgi all” muu hulgas järgmise tsitaadiga: “Kui ka 90% vene rahvast hukkuks, peaasi, et 10% elaks maailmarevolutsioonini.” (Lenini “Valitud teosed”, II köide, lk. 702.)
 Vana-Roomas põletati laimajale otsaette märk K, mis kreekakeelse sõnaga tähistas kalumnaatorit – laimajat. Sedavõrd jälestusväärseks peeti laimamist, mustamine oli inimese vaimne tapmine.
 30 aastat tagasi viibisin ma juba Rootsi Kuningriigis ja tegutsesin muusikaprodutsendina, olin just avaldanud oma esimesed heliplaadid. Minu avalik tegutsemisperiood Eestis ulatus hoopis aastaisse 1967-1975, seejärel hoolitsesid Jürgeni-taolised väiklased hinged, et minu esinemised ajakirjanduses ja publiku ees tuleb lõpetada. KGB andiski mulle esinemiskeelu. Seega on Jürgeni aritmeetika puudulik.
 Edasi kirjutab paskvillant fantaasiarikkalt, et osa minu ülimenuka Popsalongi publikust istus 14. mail 1972 Vanemuise katusel. Nõukogude miilits oleks nad sealt ju mõne minutiga maha tarinud.
 Veel halvustab Jürgen, et Linal olnud endaõmmeldud joped seljas. Minu joped saadeti mulle Soomest honorarina mu seal ilmunud kirjutiste eest. Ise ma õmmelda ei oska. Ka selliseid värvilisi kangaid, millele Jürgen viitab, nõukogude defitsiidi tingimustes osta ei saanud. Mis puudutab ebatavalisse (loen: haruldasse) soengusse, siis pikad juuksed olid levinud suurema osa noorte hulgas juba 1970. aastate algul. Milles seisneb ebatavalisus?
 Lõpuks üritab Jürgen varju heita minu allikatele, võltsilt seoses saksa aatomipommidega tsiteerides, et Lina toetub “fantastilistele ja hämmastavatele allikatele”.
 Kogu ürituse videosalvestas minu assistent Steve. Salvestuselt ei leia Jürgenile kinnitust. Millised on Jürgeni tõendid?
 Minu allikad on aga päris tavalised – saksa ajaloolaste Edgar Mayeri ja Thomas Mehneri uurimused “Geheime Reichssache: Thüringen und die deutsche Atombombe”, Edgar Mayeri ja Thomas Mehneri “Die Angst der Amerikaner vor der deutschen Atombombe”, Edgar Mayeri ja Thomas Mehneri “Die Atombombe und das Dritte Reich”, Peter Brüchmanni “TOP SECRET: Amerikas verschwiegener Triumph”, ning USA Riigiarhiiv, SS-i arhiiv jne.
 Jürgen pole veel mõistnud, et olen üksnes referent, kes tutvustab võõrkeelseid allikaid Eestis. Milleks ilkuda minu kallal? Võiks originaalallikad läbi lugeda ja olla pahur nonde vastu. Milleks sõnumitoojat vaimselt tapma hakata? Pole ju minu süü, et elame maailmas, kus varjatakse ka kõige elementaarsemaid andmeid.
 Jürgen on varas, kes tahab publikult võtta võimaluse Jüri Linaga lähemalt tuttavaks saada. Ta irvitab publiku teadmisjanu üle. Laim paiskub alati tagasi laimaja peale. Sedagi võiks mäletada. Sest Jürgen kuulub nende hulka, kes nihutavad ebaolulised asjad esiplaanile ja olulise tagaplaanile.
 Oleks aeg Nõukogude-aegne ilkuv toon eesti kirjanikest kirjutades ajaloo kolikambrisse jätta, vastasel juhul jääb mulje, et Jüri Lina on neid väheseid kirjamehi, keda Eestis eriti halvasti koheldakse. Kellele see au teeb? Kas laimataval kirjanikul peaks tekkima soov kodumaale elama asuda? Kuidas mõnes riigis koheldatakse kirjanikke, näitab, milline on selle maa vaimne kvaliteet.
 Ent pahatahtlikkus vohab edasi. Kas aga ebaprofessionaalne Madis Jürgen – professionaal kontrollib oma allikaid – sobib end soliidseks pidava ajalehe kaastööliseks? Tema vallandamine tooks kasu eelkõige lugejale.

JÜRI LINA

 Eesti Ekspress otsustas minu vastulausest kirjutada kokku alljärgnevad read.
 Keelasin taolise “lühikokkuvõtte” avaldamise.

Madis Jürgeni kirjutises “Jüri Lina rokib ka 30 aastat hiljem!” (EE 9.10.2010) on ekslikult väidetud, justkui oleksin mina ühes raadiointervjuus öelnud, et “Lenin oli tegelikult seen”. Ma pole seda öelnud. Lenini kohta olen aga korduvalt öelnud, et ta oli psühhopaat.
 Ekslikud on andmed minu avaliku tegutsemisperioodi kohta Eestis, mis ulatus aastaisse 1967-1975 kuni KGB andiski mulle esinemiskeelu.
 Ei vasta tõele, et osa minu ülimenuka Popsalongi publikust istus 14. mail 1972 Vanemuise katusel.
 Pole õige ka väide, et Linal olnud endaõmmeldud joped seljas. Minu joped saadeti mulle Soomest honorarina mu seal ilmunud kirjutiste eest.
 Jürgen kirjutab, et „Lina toetub “fantastilistele ja hämmastavatele allikatele”. Minu allikad on aga päris tavalised – saksa ajaloolaste Edgar Mayeri ja Thomas Mehneri uurimused “Geheime Reichssache: Thüringen und die deutsche Atombombe”, Edgar Mayeri ja Thomas Mehneri “Die Angst der Amerikaner vor der deutschen Atombombe”, Edgar Mayeri ja Thomas Mehneri “Die Atombombe und das Dritte Reich”, Peter Brüchmanni “TOP SECRET: Amerikas verschwiegener Triumph”, ning USA Riigiarhiiv, SS-i arhiiv jne.

JÜRI LINA


 

AVALIK KIRI TUNNE KELAMILE

Armas Tunne!

Suur oli minu üllatus, et mainid mind Õhtulehes kentsakas kontekstis seoses sellega, et kristlased levitavad Sinu kohta alusetuid väiteid. Sa lükkad kõlakad tagasi ja pakud nende allikana välja mind.

Sa oletad: “Ehk on see kuidagi Jüri Linaga seotud, kes palju vandenõudest ja vabamüürlusest kirjutanud. Kunagi nõukogude ajal huvitusime ufodest, nüüd olen temaga aga igasuguse kontakti kaotanud. Tema suvatseb mind ka nimetada juhtivaks vabamüürlaseks.”

Kus kohal ja millal olen ma Sind nimetanud juhtivaks vabamüürlaseks? Olen kirjutanud massoonidest kaks raamatut ja kummaski Sinu nime ei esine. Kui minult on loenguil Sinu kohta küsitud, on minu vastus alati olnud ühesugune: “Kohtusin Tunnega aastaid tagasi Toompeal ja küsisin nende kõlakate kohta. Tema vastus oli kategooriliselt eitav. Sellest tulebki lähtuda.”

Ei saa omistada inimesele kuuluvust, mida ta ise eitab. See on klassikaline reegel.

Seevastu on mind ägedalt kritiseerinud Vello Leito, et ma Sind kunagi massooniks ei nimeta. Olen küsinud temalt tõendeid, mida tal muidugi ei ole. Aga Sa käituvat nagu massoon. Leidsin, et see ei ole alus kellegi identifitseerimiseks mõne sekti või ühingu liikmena. See kõik on mulle väga tuttav, sest minugi kohta levitatakse alusetuid kuulujutte. Seevastu on kurb tõdeda, et Sa kontrollimatult omakorda väidad, justkui oleksin mina Sinu kohta käivate juttude autor. Ma ei ole seda teinud ei avalikult ega ka eraviisilistel jutuajamistel.

Lehe väitel oled ka ütelnud, et “nüüd olen temaga aga igasuguse kontakti kaotanud”.

Päris kindlasti mitte minu algatusel. Viimati nägin Sind põgusalt Tallinnas Stockmanni kaubamajas mitu aastat tagasi, mil Sa mind märgates jäid lihaleti äärde seisma lootuses, et ma Sinu vaateväljalt kaon. Lõpuks siiski võtsid mu tere vastu, aga ei suvatsenud sõnakestki vahetada. Olnuks ju viisakas vanalt sõbralt vähemalt küsida, kuidas mul läheb. Eeldasin, et Sul oli väga kiire või vahepeal tekkinud teatud vastumeelsus minu isiku suhtes.

Loodan tõesti, et Su alusetu väite eesmärk polnud mulle varju heita. Üks asi on teha seda eraisikuna ja hoopis midagi muud talitada nõnda europarlamendi saadikuna.

Nüüd oled nõnda tähtis isik, et Sulle ei ole enam võimalik isegi otse e-kirja saata, kõik läheb läbi filtri ehk suuvoodri.

Mina olen valmis alati Sinuga kohtuma, et olukorda arutada. Ja seda on ilmselt tarvis teha, sest samas intervjuus Sa alusetult väidad:

“Olen kuulnud inimestelt, kes kohtunud näiteks Prantsuse vabamüürlaste juhiga, et pigem on tegu operetliku seltskonnaga, kel pole ilmselt kusagil mitte mingit tõsist mõju.”

Paraku ei pea see väide paika.

Grand Orienti vabamüürlased Euroopa Liidu komisjonis ja parlamendis on maffiarühmituste peamised koostööpartnerid. Seda on kinnitanud europarlamendi liikmed Leoluca Orlando, John Tomlinson, Terry Wynn ja Peter Price.

Kriminaalsetel prantsuse ja itaalia loožidel on suur mõju Euroopa Liidu komisjonile Brüsselis ja europarlamendile Strasbourg’is. Seda möönis Suurbritannia suurlooži esindaja John Hamill. Ka Belgia Grand Orient on kuritegelik. Nood vennad istuvad Euroopa Liidu komisjoni kõrgetel kohtadel, mõjustades otsuseid. Prantsuse suurloožil on ülimõjukaid liikmeid Euroopa Liidu komisjonis ja parlamendis. Grand Orient de France on Euroopa aktiivseim ja mõjukaim. Euroopa Liidu keskasutustes tegutsevad massoonid takistamatult. Nad on kõrgmassooni John Hamilli kinnitusel sotsialismimeelsed ja seotud maffiaga. Europarlamendi massoonide registreerimisettepanekud on tagasi lükatud.

Brian Freemantle on massoonide seosest maffiaga kirjutanud raamatu ”The Octopus”. Soovitan seda Sinulgi lugeda.

Itaalia maffia asjatundja Agostino Cordova tõestas 1993, et kalaabria loožiga Roccella Ionica, tegeleb kuritegevusega. Kohaliku maffia’Ndrangheta peategevus on Euroopa Liidult toetuste väljapetmine ja narkoäri. Vähemalt 10% Euroopa Liidu eelarvest neelavad korruptsioon ja pettus.

Mõni päev tagasi näitas Rootsi TV filmi ’Ndrangheta kelmustest. Rõhutati, et kui säärast organiseeritud kuritegevust koheselt ei peatata, pole mõne aasta pärast seda enam võimalik teha.

Maffia ja massoonluse kombitsad on ulatunud ka Eestisse, nagu selgub viimasel ilmunud raamatuist ja artikleist. Mida oled Sina isiklikult eurosaadikuna teinud selleks, et seda majanduslikku kuritegevust takistada?

Palermo linnapea ja Euroopa parlamendi liige Leoluca Orlando rõhutas, et organiseeritud kuritegevus saab tuge koostööst vabamüürlusega. Ta toonitas Brian Freemantle’lile: ”Ärge arvake, et maffia ja vabamüürlus on kaks ise nähtust. Üks vendlus kaitseb teist.” Orlando perekonda kaitseb pidevalt 15 relvastatud ihukaitsjat.

Orlando arvab, et massoonluse kaudu laiendab maffia tegevust kogu Euroopasse. Ta rõhutab selle olevat tõsise rahvusvahelise probleemi. (Brian Freemantle, ”The Octopus”. London, 1995. Lk. 15.)

Kõik maailma massoonid vastutavad moraalselt nende roimade eest, mille on toime pannud säherdused loožid nagu Grand Orient de France, P2, A2, P1, P3 ja hulk teisi. Siia lisandub kollektiivne karma.

Kui Sa seda ei tea või koguni tead, aga varjad eesti rahva eest, pole Sa sobiv europarlamendis Eestit esindama.

Räägin massoonide roimadest lähemalt oma uues filmis “Täitmatu Uroboros. Kuritegelikud massoonid”, mis esilinastub tuleval kevadel.

JÜRI LINA
Stockholmis, 22. oktoobril 2009

Tunne Kelami büroo vastus Jüri Lina kirjale. (30. okt 2009)

Tere hr. Lina!
 
Tunne Kelam mainis Teie nime oma usutluses “Õhtulehele” vastavalt temani jõudnud info alusel ning tal on hea meel, et te need väited otsustavalt ümber lükkate.
Tunne Kelam vabandab võimalike ebameeldivuste pärast.
 
Parimate soovidega,
 
Kadri Kopli
Tunne Kelami büroo juhataja

 

 

Sellegi vastulause jättis Eesti Ekspress ja Delfi avaldamata 18. mail 2022

 

RASKE KOGNITIIVSE DISSONANTSI JUHTUM

11. mail 2022 avaldas Eesti Ekspress Joosep Tiksi alatu ja ebapädeva paskvilli minu aadressil. Eelmise mustamisloo “Jüri Lina rokib ka 30 aastat hiljem!” (9. oktoobril 2010) trükkimise järel oli toimetus sunnitud minu ees vabandama, sest muidu oleksime kohtunud kohtus. Loos väideti, et ma olevat ühes raadiointervjuus öelnud: Lenin oli tegelikult seen.” Seega olen nii loll, et ei tee Lenini ja seene vahet. Vabanduses teatati, et mind olevat kellegi teisega segi aetud.

Paskvillant sõimab mind mu Tartus peetud loengu pärast vandenõuteoreetikuks, hoolimata minu selgitusest kohe algul, et mind teooriad ei huvita, mind köidavad ainult mahavaikitud faktid. Teooria on minu silmis spekulatsioon, mida pole suudetud faktidega toestada. Vastaste halvustamiseks lasi mõiste ‘vandenõuteoreetik’ käibele kolonel ja massoon John Parker Virginias 1880.

Ideoloogilist lollitamist nimetas Kalifornia psühholoogiaprofessor Charles Tart konsensustransiks. Konsensus tähendab ühist arusaama või ühisel meelel olemist. Mõiste märgib seda, et oleme intensiivse sugestiooni ehk ajuloputuse mõjul ebaõige arusaama tegelikkusest omaks võtnud. Seega on valitsejad loonud neile sobiva meelsuse.

Liialt paljusid on hullutatud. Sugestiivsete meetoditega on rahvas pandud järelemõtlematult valesid uskuma, tehes enamikust häbematu manipulatsiooni ohvrid. Seepärast kaitstakse end instinktiivselt ebameeldivate faktide eest, mis võiksid võltsi maailmapildi purustada ja transi lõpetada.

Tart kirjutas aastal 1987 raamatus “Ärkamine”: “Et inimkond on sattunud konsensustransi hullusse ja kaotanud kontrolli oma tõeliste võimaluste üle, on tragöödia.”

Kui aga kuuldakse võõraid fakte, võib tekkida kognitiivne dissonants, mistõttu kokkupõrge tegelikkusega on vältimatu. Selle konflikti raskeimaks ilminguks on tahe sõnumitoojat kahjustada, süüdistades teda iseenda ebamoraalses tegevuses. Nii ongi juhtunud Tiksiga, kes omaksvõetud teooriaid faktiks tunnistab, laimates talle tundmatu tegelikkuse tutvustajat. Ta keeras kuuldud jutu pea peale.

Vastava hoiatusega alustasin oma loengut seegi kord. Keelasin loengusaalis pildistamise. Reporter sellest ei hoolinud. Tema kallutatud maailm oli nõtkumas ja ta pidi tegutsema, et ebameeldivate sõnumite toojale varju heita.

Ta ei tahtnud tähele panna, et vaid refereerisin varjatud fakte. Ma ise ei väitnud midagi. Seda pole ma kunagi teinud. Nagu ikka, olen seda ka publikule selgitanud, viidates allikatele.

Rääkisin loengul sellest, et Pythagorase andmeil on universum kogu aeg olemas olnud. Samale teadmisele oli tänapäeval jõudnud ka kuulus inglise astrofüüsik Fred Hoyle (1915-2001), selle arusaamana ka astronoomid Margaret och Geoffrey Burbidge, egiptlane Ahmed Farag Ali Benha ülikoolist ja lisaks veel nende 1450 kolleegi üle terve maailma, esitades hulgaliselt teadustõestusi, et suurt pauku pole kunagi toimunud. Pole ju olemas loodusseadust, mille alusel säärane protsess saanuks aset leida. Seda poleks ka võimaldanud termodünaamika esimene seadus, mis ei lase mateeriat või energiat luua või hävitada (energia jäävuse seaduse alusel).

Suure paugu teooria poolehoidjad on mõista andnud, et universum tekkis mittemillestki, mis füüsiliselt on teaduskorüfeede tõendite alusel võimatu. Tiksi arvates pole eesti avalikkusel õigust selle asjaolu kohta andmeid saada. Ta eeldas, et olen selle kõik välja mõelnud, olles süüdi valeandmete esitamises. Küsimus pole selles, kellel on õigus, vaid et kuulajal oleks kuuldu põhjal võimalus ise järeldus teha.

Tiks demonstreeris oma küündimatust ja tõestas, et tema lugemus on minimaalne. Lisaks ei suutnud ta järeldada, et refereerisin väljapaistvate isiksuste uurimistulemusi, millest eesti huvilistel pole aimugi. Mis juhtunuks, kui reportaaži autor sattunuks mõnda Rootsi kohtusaali, kus ma aeg-ajalt ka eesti kurikaelu mina-vormis tõlgin, ja kuulnuks mind ütlemas: Jah, ma varastasin selle auto.? Kohe pasundanuks ta, et Lina tunnistas autovarguse üles. Ainult isikul, kelle IQ on alla saja punkti, pole piisavalt taipu mõistmaks, et ma vaid vahendasin kurjategija süü omaksvõtmist ega pole ise kuidagi sellega seotud. Järeldused teeb kohtunik, mitte mina. Ründaja pidas vajalikuks taustateavet lugeja eest varjata, mistõttu tekkis väärarusaam. Ta ei näinud seoseid.

Samamoodi manipuleerib ta lugejaga ka maailmasõdade põhjustaja kohta. Taas tehti mind patuoinaks, sest lehelugeja ei saa erinevalt loengulistest teada, et dokumentaalne teave pärineb inglise teadurite Gerry Docherty ja Jim Macgregori raamatust The Secret Origins of the First World War (Edinburgh, 2013). Tiksi ebaseaduslikult pildilt on näha, et ma näitan seda raamatut oma kuulajatele.

Paskvillant naeruvääristab teadusandmeid argooni kahjulikkuse kohta, jättes lugejale mainimata, et rõhutasin mürgitu inertgaasi argooni hapnikku tõrjuvat mõju selle uuesti sissehingamisel. Argooni hapnikku eemaldav toime on tuntud, sest seda kasutatakse keevitamisel. Rootsis lämmatas hapnikuvaegus leedu keevitaja, kes tegi tööd torus.

Reporteri loos on teisedki väited valelikud. Mul on 150 tunnistajat. Kui palju on temal?

Tema teadmiste vildakus või nappus nähtub tekstist. On ilmne, et reporteri piiratud maailmapilti avardaks teadusajakirja Nature lugemine, kust mina olen ammutanud oma andmeid, sealhulgas viiruste kohta. Vaatamata oma äärmiselt piiratud teadmistele, mängib ta besserwisserit.

Nagu alati, kasutasin Hillary Clintoni musta maagia harrastuste nimetamisel originaalallikaid, muu hulgas tema raamatut What Happened (New York, 2017, lk. 292). Sellelgi juhul tegi autor end naeruväärseks, eitades talle sobimatuid fakte, kuigi olin kuulajatele allikaid maininud.

Tiksi argumendid on puudulikud, praktiliselt olematud. Fakte tal pakkuda pole. Mind materdades lootis ta kahandada huvi mu tulevaste loengute vastu. Kirjutise avaldamine näitab ajalehe vastutustundetust. Kirjatükk iseloomustab ilmekalt sotsiaalliberaalse ajakirjanduse sallimatust kõige tundmatu suhtes. Relvad pöörduvad võhikliku ründaja enda vastu. Ta klammerdus nõukoguliku põhimõtte külge, et eksisteerib ainult üks tõde ja see on absoluutne. Loo autor häbistas ennast. Koerad tavatsevad häirituse puhul haukuda, aga karavan liigub siiski edasi.

Jüri Lina