Jüri Lina restaureeritud erakordse täispika filmi
uuslinastus seitsmes Eesti kinos
Film sisaldab rohkesti uut materjali ja on ümber monteeritud.
Algversioon esilinastus Rootsis, Eestis ja Soomes 14 aastat tagasi. Tallinna TV näitas seda kolmel korral. Kestus 123 minutit.
Kohal viibib ka autor.
On võimalik osta Jüri uusi raamatuid ja DVDsid. Pärast seanssi saab esitada küsimusi.
Tallinna kinos “Sõprus” esmaspäeval, 27. novembril kell 18.
Pileteid müüakse kino kassas.
Pärnu hotelli “Strand” Jurmala-saalis, teisipäeval, 28. novembril kell 18.
Pileteid müüakse uksel, hind 15 eurot.
Viljandi kinos Forum Cinema Tallinna mnt 22, kolmapäeval, 29.novembril kell 18.
Pileteid müüakse kino kassas.
Tartus Lõunakeskuse Apollo kino 3. saalis, neljapäeval 30. novembril kell 18.
Pileteid müüakse saali uksel. Hind 15 eurot.
Võru kultuurimajas Kannel Liiva t. 13, reedel 1. detsembril kell 18.
Pileteid müüakse saali uksel. Hind 15 eurot. Põlva rahvast kutsutakse Võrru filmi vaatama.
Rapla kinos laupäeval, 2. detsembril kell 13.
Pileteid müüakse saali uksel või kassas.
Tapa kinos (Kultuurikoda) Kesk 4, pühapäeval, 3. detsembril kell 12.
Pileteid müüakse saali uksel. Hind 10 eurot.
Rakvere huvilisi oodatakse Tapale, sest Rakvere kino on hõivatud.
Vägivallastseenide tõttu ei soovitata seda teost alla 16aastastel vaadata.
Kehtib sularaha.
See laiekraaniline novaatorlik kunstiline teos, mis väljendatud kujundlikus võtmes, lisab andmestikule filosoofilise dimensiooni. Kes on näinud algversiooni, ei pea pettuma. Film on tehtud vene režissööri Andrei Tarkovski vaimus. Tarkovski oli Lina sõber.
“Hermese varjus” on Jüri Lina raamatu “Skorpioni märgi all” ekraniseering. Tundlikke vaatajaid hoiatatakse jubedate vägivallastseenide eest. Film võib kõigutada nii mõnegi vaataja poliitilisi veendumusi. Kommunism pole mängutuba, vaid kõige hullem õudustekamber.
Selles filmis näitab autor, kuidas massoonid, rahvusvahelised pankurid ja kommunistid mesti lõid ning Venemaal novembris 1917 võimule tõustes moodustasid jõhkraima ja eriti ebainimliku orjaühiskonna. Film paljastab kommunismi sügavamaid saladusi. Teos muudab nähtavaks nõukogude võimu põhjatu kurjuse, näidates ka Orenburgi lähistel Totskojes toimunud katset, kui 14. septembril 1954 plahvatati aatomipomm. Katsetes osales ka 45 000 sõjaväelast. Putini režiim hoiab ohvrite arvu endiselt saladuses.
Need, kes kahtlesid raamatus “Skorpioni märgi all”, ei tee seda pärast filmi vaatamist. See ekraniseering jätab igale vaatajale kustumatu mulje. Selles näeb uskumatuid võtteid KGB salajasest arhiivist.
Filmi režiiassistent Steve Ahlberg on selgitanud:
“Aastal 1974 kutsus vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn oma kaasmaalasi üles: ”Elagem ilma valeta!” See puudutab ka Läänemaailma.
Tõde pole meie ajal sugugi enesestmõistetav. Enamik ametlikke andmeid kommunismi kohta ei vasta tõele. Solženitsõn toonitas: “Meie maal pole valest saanud üksnes moraalimõiste, vaid sellele vundamendile toetub kogu ühiskond.“
Fakte vaikitakse maha nii Idas kui ka Läänes.
”Hermese varjus” on tähtis dokumentatsioon rahandus- ja vabamüürlasjõududest, kes külmavereliselt telgitagustes tegutsedes kommunismi abil teiste kannatuste pealt tulu lõikasid.
Režissöör Jüri Lina toonitab, et kuigi tänapäeval tõde eriti kõrgelt ei hinnata, on kommunismi ja selle hallide kardinalide kohta õiguse rääkimine tema kohus. Nähtuse psühhopaatiliste sümptomite kirjeldamisel on senini teemale lähenetud pealiskaudselt.
Ajalugu kirjutatakse iga päev. Kes seda teevad? Film annab vastuse.
Eesmärk on alasti tõde kujutada, kuigi ajaloovõltsijate keerutamistest pasundavad meelsasti kõik meediumid.
Kommunismi tõelise ajaloo tundmine on peamine kaitse ideoloogiliste pettuste vastu.”
“Seda kirjutades olin just lõpetanud dokumentaalfilmi “Hermese varjus” vaatamise. Võimatu on kirjeldada oma emotsioone, mida ma kahetunnise linateose jooksul kogesin. Olen jälginud poliitilisi kavaldamisi ja läbi töötanud palju materjali. Dokumente uurides tekkis mul vastikustunne, kui lugesin, kuidas kohutavad kommunistid Venemaal tapsid inimesi nagu loomi, piinasid neid, vägistasid noori naisi, saatsid miljoneid orjalaagritesse, kuidas Stalin näljutas Ukrainas surnuks 7 miljonit inimest (Holodomor). Loetelu võiks jätkata lõputult. See film hämmastas, šokeeris ja tekitas hinges sügavat kurbust. Üks asi on nendest jälkustest lugeda, hoopis midagi muud aga näha neid piltidel, kuulda inimeste viimseid hingelõhestavaid karjatusi, sest neid tapeti kõige jõhkramal viisil, mida vaid saatan ise suutis välja mõelda. Seda tõsieluteost peaksid nägema kõik. Näidatakse kohutavat vägivalda, sealhulgas üdini mõjuvaid kaadreid, kus julmad timukad sunnivad inimesi enne mahalaskmist rõivad seljast võtma.
Seda dokumentaalfilmi ei tohiks näha lapsed. Lina on hankinud palju arhiivimaterjali nii Venemaalt, Eestist, USA-st kui ka Saksamaalt. See jätab pärast 1945. aastat sündinud inimestele erakordselt sügava mulje. Keegi ei jää seda teost vaadates ükskõikseks. Tuleks pühendada kaks tundi oma ajast, et saada õppetund ajaloolistest sündmustest, millest teile koolis ei räägitud ja mida tasalülitatud TVs ei näidatud.
Jüri Lina on seni olnud hüüdev hääl, keda keegi ei ole tahtnud kuulda võtta.”
John Torell
See muusikavoolude ülevaade näitab, kuidas viimase sajandi vältel teadlikult on tõrjutud tonaalse (harmoonilise) muusika osatähtsust miinimumini, et muusikakultuuri dissonantside ja vulgaristlike rünnakutega (räpp) värdjastada.
Loodetakse toime panna harmoonilise muusika jumala Apollo tapmist, trampides kauni muusika põrmu.
Raamatus näidatakse, kes on need jõud, kes kahjustavad kultuuri.
Hind koos saatekuludega 27 eurot.
23. jaanuaril 2017 ilmus eesti keeles Jüri Lina legendaarse teose ”Skorpioni märgi all. Nõukogude võimu tõus ja langus” neljas, oluliselt täiendatud trükk (560 lk). Seda raamatut on mitmel pool maailmas, eelkõige USAs, peetud kõige tähtsamaks raamatuks, mis ilmunud viimase 200 aasta vältel. Raamat on ilmunud rootsi, prantsuse, inglise, hispaania, jaapani, eesti, läti ja vene keeles. Hind koos saatetekuludega 30 eurot.
Jüri Lina tutvustab barokiajastu tuntud ja tundmatute heliloojate loomingut, samuti kaasaegseid heliloojaid, kes kirjutavad barokkmuusikat.
Saates kõlavat kaunist muusikat illustreerivad Jüri Lina visuaalsed filmilõigud.
Režissöör Jüri Linal on valminud järjekordne novaatorlik film, seekord ajupesust.
Kunstiline dokumentaalfilm. Nõnda võiks Jüri Lina äsjavalminud filmi lühidalt kirjeldada. Seegi kuulub nüüd tema loomingusalve koos filmidega, mis käsitlevad varjatud ajalugu, vabamüürlust ja kommunismi roimi. Seekordne film käsitleb ajuloputust ehk seda, kuidas inimestega manipuleeritakse, mis võib toimuda eri viisil, mida filmis lähemalt ka vaadeldakse.
“Illusioonide labürint”, alapealkirjaga “Mundris mitmekesisus”, on ka film, kus isesäralikku polüfoonilist filmikeelt on edasi arendatud. Selles filmikeeles esitab režissöör meile loo, kus mitmed asjad toimuvad üheaegselt.
Metafoorsed kaadrid ja lõigud ühilduvad helitaustade ja muusikaga. Filosoofilist süvakeelt kasutas oma filmides vene režissöör Andrei Tarkovski, kelle saatust see teos samuti puudutab. Publiku kujutlusvõimet ja mõtlemist stimuleeritakse, samaaegselt kui polüfoonilises vormis loo esitamine on väljendusrikkam kui tüüpilises dokumentaalstiilis, mis tihti on lihtsustav, kuiv ja elutu.
Üks tund ja viiskümmend minutit kestev film näitab väljendusrikkalt, kuidas inimesega on läbi aegade manipuleeritud. Film puudutab mitmeid nähtusi, sealhulgas kommunistlikke eksperimente, näiteks kuidas Anton Makarenko kollektiivset kasvatust rakendati Nõukogude lastekolooniais, kuidas Rumeenias Piteşti vanglas poliitvange piinati, et neid ümber kasvatada, või kuidas ameerika sõjavange Korea sõja ajal tundmatuseni maha murti.
Sõna ‘labürint’ tähendab tihti kompleksset käigustikku. Labürindis kõndimine on proovikivi, seal võib sattuda segadusse. Väljapääsu leidmine või sihi saavutamine nõuab süstemaatilist mõtlemist. Keerulises labürindis võib toppama jääda, ilma et kunagi väljapääsu leitaks.
Labürint kujundina võib illustreerida ka maailma, milles me elame. See on täis illusioone ja eksikäike. Lapsepõlvest saadik selgitatakse meile, kuhu me oleme sattunud. Maailmatõlgendaja-rolli on endale võtnud vanemad, riik, kirik, kool, massiteabevahendid või ühiskonnas valitsev erakond.
Eesti psühhiaater Ilmar Soomere ütleb filmis: “Kõik parteid maailmas tegelevad ajupesuga. Suurriigid kasutavad seda enda huvides ja neil on ka suuremad ressursid.” Soomere selgitab huvitavalt, kuidas ajupesu välistab oma mõtlemise ja et selle eesmärgi saavutamiseks tulevad mängu ka religioonid ja ideoloogiad. Asemele jäävad ametlikud tõed või tegelikkuse arusaamad, mis kehutavad võimureid ja mis ei lase manipuleeritud inimestel järele mõelda.
Maailm, kus elame, on harva seesugune, nagu autoriteedid ja võimurid seda kirjeldavad. Kodanike kantseldamiseks on valitsejad läbi ajaloo kasutanud propagandat, valesid ja manipuleerimist. Seepärast jäävad inimesed vaimsesse labürinti kinni, kus nende mõtlemisvõime on suures osas elimineeritud. Arusaamad ja vaated, mida inimesed väljendavad, on pigem teiste indiviidide kaja. Harva on tegu omaenda unikaalsete vaadetega. Kus elab Mina ise? Filmis on osundatud India kirjanikku Idres Sha’d, kes ütles, et “välisvaatleja… ei peaks tõenäoliseks, et igal on oma aju, vaid et inimeste tahet juhib mingi keskne aju”.
Mõnes režiimis domineeriv ideoloogia võib väljenduda konkreetselt, nagu kommunistlikes riikides. “Õigeks õpetuseks” nimetatu võib vastata religioonile ja ideoloogiale. Tänapäeval koosneb maailm formaalsetest demokraatiatest, mis esindavad erinevaid uskumusi. Põhiseaduslikult vaadatuna pole ühtki riiklikku ideoloogiat või religiooni olemas. Seetõttu valitseb rohkem vaistlikulttajutav, juurdemõeldav ideoloogia, mida võib käsitada kui “poliitkorrektsust” ja mida filmis nimetatakse konsensustransiks.
Film viitab konsensustransile, et rõhutada, kuidas ajupesu ilmneb uutes vormides. Ühiskonnas peetakse koledaks, kui inimesed oma tähelepanekuid esitavad, ja võimurid tahavad neid kohe vaigistada, mis tähendab, et kehtib poliitkorrektsus. Kui mingi tähelepanek või vaade ei sobi kokku kummipaelana veniva kõnepruugiga, mida kasutatakse väärtushinnanguna, siis võimu põhimõte nõuab selle mahategemist ja väljendajas süütunde tekitamist.
Filmi alapealkiri “Mundris mitmekesisus” on kaks sõna, mis tabavalt kirjeldavad tänapäeva maailma vaevumärgatavat ideoloogiat, teisisõnu poliitkorrektsust. Ühelt poolt loodetakse, et inimesed ülistaksid mitmekesisuse mõistet, teiselt poolt aga loodetakse, et nad endid poliitkorrektsuse mõjul suukorvistaks. Isegi korrigeeritakse teisi, kui nood hülgavad mõttemalli. Paradoks on mõistetav. Kui erinevad arvamused ja lähenemisviisid ei tohi ilmneda, siis ei ole mitmekesisust. Loogiliselt muutub mundris mitmekesisus ummikuks. Kui rännatakse elu labürindis, suunab mundris mitmekesisus rändurit pidevalt eksiteele.
Kreeka mütoloogias on juttu kuningatütar Ariadnest, kes andis prints Theseusele lõngakera, et too pärast võidukat surmavõitlust koletis Minotaurosega leiaks tee labürindist välja. Ariadne lõng esindab seda abi või juhtlõnga, mida rahvas vajab seoste nägemiseks, et elus õigesti orienteeruda. Film “Illusioonide labürint” on justkui Ariadne lõng, vahend õige tee leidmiseks. Võrgutavad illusioonid teel nähakse läbi, ametlikud tõed seatakse kahtluse alla, asetades need meile harjumatusse valgusesse. Näiteks: kas kliimamuutusi tekitab ikka tõesti süsihappegaas? Film toob näiteid teistest lähenemisviisidest ja parameetritest, millest paljud midagi ei tea. Kahtluse alla seadmine muutub vastuoluliseks ja väga tundlikuks inimestele, kes lasevad end juhtida mundris mitmekesisusest, selle asemel, et kasutada Ariadne lõnga, mida film uudishimulikele vastuvõtjatele pakub.
Kas võib usaldada võimureid ja seda, mida ühiskond loodab, et me usuksime? Ja milline reegel kehtib illusioonide labürindis? Millal võime oletada, et valitsejad on meile valetanud? Sellele küsimusele vastab film ühe põhimõttega: “Kui midagi on juhtunud, aga sellest ei räägita, siis ei ole seda toimunud, kuigi see juhtus tegelikult. Aga kui räägitakse sündmusest, mis ei ole aset leidnud, justkui see oleks toimunud, siis on see juhtunud, kuigi mitte tegelikkuses.”
See reegel viitab niimoodi tollele filosoofilisele aspektile, mis aitaks meil kujundada suhtumist ametlikesse doktriinidesse, kui tahame säilitada oma isikupära ja individuaalset mõtlemist. Filmi kronoloogia ei järgi ajastutruud joont, mis esineb klassikalises dokumentaalfilmis, vaid keerleb labürindi ümber nagu kujundlik kujutis. See võib aidata vaatajal mallina leida labürindi kronoloogiat ja Ariadne lõnga.
Põnevad visuaalsed efektid, müstilised helid ja ilmekas muusikakujundus suunavad filmivaataja läbi paljude ajalooepisoodide. Sisu on kontsentreeritud, mille iga osa võiks käsitleda põhjalikumalt, ent eraldab siiski piisavalt ruumi, et olulisi ivasid nähtavaks teha. Filmi kestus soodustab nii üldteadmiste saamist kui ka kriitilise mõtlemise arengut. Üksikasjade küllus ei lase filmil igavaks muutuda. See on teos, mida võib vaadata korduvalt ja iga kord avastada midagi uut.
“Illusioonide labürint” on tugev novaatorlik teos, kui võrrelda nendega, mida tavaliselt kinoekraanil näidatakse. Vaatajad, kes loodavad näha unikaalsust, löögijõulisust ja tuntud filmimallide eiramist, saavad imponeeriva mulje osaliseks.
Jonas Lundström
Tõlgitud Rootsi ajalehest “Nya Tider”
See on imeline film kommunismi kõige pöörasematest saladustest. Saab näha eriti haruldasi arhiivikaadreid.
Film tõstatab küsimuse: miks inimesed muutuvad Baali orjadeks?
Saab teada, kust pärinevad kommunistlikud ja sotsialistlikud sümbolid ja mida need tegelikult tähendavad.
Miks töötati välja kommunistlik ideoloogia ja kelle huvides.
Saab selgust, kes utsitasid kõige alatumaid metsikusi.
DVD maksab 20 eurot koos saatekuludega.
Tellida saab kirjutades aadressile jyrilina@yahoo.com
Oktoobris 2015 ilmus “Kultuuri ja Elu” sügisnumber, milles on pikem intervjuu Jüri Linaga
TERENDAV TEGELIKKUS – Jüri Lina: kahjulikud lisaained toidus
Jüri Lina TV-saatesari “Terendav tegelikkus”
Miks on järjest rohkem hüperaktiivseid lapsi või ülekaalulisi täiskasvanuid? Miks paljud inimesed kurdavad kroonilise väsimuse üle? Näiteks ei pruugi me teada, mida tegelikult sööme. Me ei saa alati eemalduda mürast, mis meile halvasti mõjub. Samas me võib-olla ei pane tähele märke, mis võiksid meid aidata. Jüri Lina tutvustab oma saadetes meie igapäevaelu varjatud tahke, millel on meile suur mõju ja mida me saame muuta, kui neist teadlikud oleme.
Harmooniline muusika avaldab hingele imelist mõju. 20. sajandil see taandus kakofoonilise muusika ees, kuid nüüd tuntakse barokse stiili vastu järjest enam huvi. Saates kõlab kolme helilooja looming: Gian Piero Reverber Itaaliast, Pär Lindh Rootsist ja Toivo Kurmet Eestist. Viimane on meile tuntud ennekõike laulude Naer ja Ainult sul autorina. Saate autor Jüri Lina.
Osales Ilmar Soomere.