1. “Tund aega “Virmalistega”” (Stockholm, 2004; Stockholm, 2016)
2. “Tagasivaade. Taaskohtumine 2Virmalistega”” (Stockholm, 2006).
3. “Kaastunde dimensioonid” (Stockholm, 2004)
4. “Visioonid” (Stockholm, 2006).
5. “Muusikavooluses” (Stockholm, 2008)
6. “Fragmentaarne sümfoonia” (Stockholm 2015)
Väljaandja muusikaprodutsent Jüri Lina
Kõik albumid (välja arvatud esimene, mis on läbi müüdud) on saadaval Tallinnas Loitsukelleris Müürivahe 17.
Juunis 2013 esilinastus Tallinnas Jüri Lina film
See film tutvustab neid kauneid meloodiaid, mida helilooja Toivo Kurmet (1949-2003) endast maha jättis. Vastuseis tema loomingule oli nõukogude okupatsiooni ajal nii suur, et ta oli sügisel 1979 sunnitud emigreerima Läände. Paraku läbis kogu tema eluteed mingi nukker paratamatus. Tema tööd ja tegemised ei õnnestunud nii, nagu ta algul optimistlikult oli lootnud. Osaliselt kajastub see tema teostes. Naasmine Saksamaalt kodumaale 1990 lõppes väga halvasti.
Filmis esitatakse Toivo Kurmeti kohta haruldast materjali.
Film on erakordselt kaunis, esitledes Kurmeti loomingu kõige väljapaistvamat osa.
Film maksab 20 eurot.
DVD-l on boonusena avaldatud Jüri Lina TV-saade “Äratundmine”, millele Toivo Kurmet kirjutas muusika.
9. märtsil 2015 ilmus heliplaadil Toivo Kurmeti “Fragmentaarne sümfoonia”.
Seda esitleti Tallinna Puuetega Inimeste Kojas 11. märtsil.
DVD on müügil “Loitsukelleris”, hind 25 eurot tükk.
Filmi saab tellida otse produtsendilt 17 eurot koos saatekuludega.
jyrilina@yahoo.com
Uus väljaanne Virmaliste plaadist.
Kõik lood plaadil on restaureeritud digitaalselt. Originaalidelt on eemaldatud arhiivis halbade hoiutingimuste tõttu tekkinud kahjustused.
2016.
Hind 19 eurot (saatekulud hinna sees)
Tellida saate aadressilt jyrilina@yahoo.com
Müügil ka kaupluses Loitsukeller, Müürivahe 17, Tallinn
1. Hetki neid (T. Kurmet) Toivo Kurmet 1973 (5:45)
2. Milleks sõnu veel (T. Kurmet) Jaak Joala 1973 (3:57)
3. Taas on päev (T. Kurmet) Jaak Joala 1970 (3:40)
4. Naer (T. Kurmet) Jaak Joala 1970 (2:13)
5. Vaikuse laul (T. Kurmet) Toivo Kurmet 1976 (4:16)
6. Ma ei tea, miks (T. Kurmet) Jaak Joala ja Toivo Kurmet 1969 (1:59)
7. Suve hääl (T. Kurmet) Toivo Kurmet 1973 (3:16)
8. 300 aastat tagasi (T. Kurmet) Toivo Kurmet 1972 (3:29)
9. Halloo! (T. Kurmet) Silvi Juhansson 1973 (4:03)
10. Olla parem on nii (T. Kurmet) Silvi Juhansson 1973 (2:41)
11. Nii vaikseks kõik jäänud on (Ernst Enno / T. Kurmet) Ülo Kurmet 1968 (3:54)
12. Sulle nüüd (T. Kurmet) Toivo Kurmet 1975 (3:28)
13. Tass teed (T. Kurmet) Toivo Kurmet 1972 (2:57)
14. Millal suudan ma (T. Kurmet) J. Joala ja T. Kurmet 1969 (2:23)
15. Jookse! (T. Kurmet) Toivo Kurmet 1972 (2:52)
16. Taaskohtumine (T. Kurmet) Toivo Kurmet 1975 (3:42)
17. Nagu lootus, mis hea (T. Kurmet) Toivo Kurmet 1975 (5:28)
18. Siis jääb alles me aeg (T. Kurmet) Toivo Kurmet 1975 (2:58)
”Virmaliste” (1966-1977) teine kogumik sisaldab Toivo Kurmeti (1949-2003) vähetuntud laule, pannes ühtlasi punkti ansambli salvestuste avaldamisele. Avalikkuse kätte on jõudnud kõik olulisemad T. Kurmeti kodumaal loodud laulud. Sellel laserplaadil on ka ”Virmaliste” esimene raadiosalvestus 1968. aasta sügisest – ”Üksinda” Jaak Joala ja Toivo Kurmeti laulduna. Helilindistus sai ajahambast tugevasti kannatada, mistõttu see restaureeriti Göteborgis.
Juba lauludes ”Siis on hilja öelda nii” ning ”Nüüd ma tean” leidub elegantseid barokse stiili sugemeid, mis on väga iseloomulik Kurmeti intrumentaalloomingule.
Hind 17 eurot (saatekulud hinna sees)
Tellida saate aadressilt jyrilina@yahoo.com
© Jüri Lina, 2006 C-005
”Referent”, Stockholm, 2006.
Valmistatud Rootsis.
1. Üksinda (T. Kurmet) Jaak Joala ja Toivo Kurmet (1.40)
2. Siis on hilja öelda nii (T. Kurmet)Toivo Kurmet (3.21)
3. Ma tahan olla kindel (T. Kurmet)Toivo Kurmet (2.20)
4. Ma tahaks uskuda sind (T. Kurmet)Toivo Kurmet (1.54)
5. Siiski (T. Kurmet)Toivo Kurmet ja Jaak Joala (3.22)
6. Nüüd ma tean (T. Kurmet) Toivo Kurmet (3.53)
7. Praam (T. Kurmet)Toivo Kurmet (3.04)
8. See meeletu päev (T. Kurmet)Melike Amjärv (3.20)
9. Päev, mil täitub see soov (T. Kurmet)Melike Amjärv (3.50)
10. Gina (T. Kurmet)Toivo Kurmet (3.42)
11. Ahoi! (T. Kurmet) Toivo Kurmet (2.13)
12. Ainult sul (T. Kurmet) Jaak Joala (3.57)
13. Hei, hei, on hea, et niigi meil jääb (T. Kurmet)Silvi Juhansson (4.00)
14. Me jalutame rannal (T. Kurmet) ”Virmalised”(3.30)
15. Head teed!(T. Kurmet) Melike Amjärv (2.56)
Enamik heliloojaid ei suuda luua kauneid meloodiad. Seda tegi aga eesti helilooja Toivo Kurmet. Ta oli meloodiate meister.
See laserplaat sisaldab Toivo Kurmeti parimaid meloodiaid, mis lummavad ja lähevad otse südamesse. Need imelised helindid vahendavad olulist sõnumit: tuleb kaasa tunda kõikidele elavatele olenditele.
See helialbum ülistab Toivo Kurmeti helindeid. Raske haigus takistas tal plaadi salvestamist lõpetada. Töö viis lõpule rootsi klahvpillimängija Attila Publik. Selle kogumiku lõpetab helilooja viimne teos ”Reekviem”.
Jüri Lina, kirjastaja
Briti muusikaasjatundja George Steven on öelnud: ”Toivo Kurmeti muusika mõjub värske tuulepuhanguna. Ma leian, et eestlased peaksid tema üle uhked olema, ja ma olen veendunud, et nad hakkavad tema loomingut mängima. Tema muusika on moodne, kuid sugugi mitte disharmooniline. See haarab kohe kaasa ja jääb kauaks meelde. Ma paraku ei kohtunud helilooja Kurmetiga Eestis viibides. Nüüd võin temaga kokku puutuda vaid ta muusikat kuulates.”
TOIVO KURMETI JA ATTILA PUBLIKU SEADED JA ESITUS
Kaanekujundus: Annes Hermann
© 2004 by Jüri Lina
Kirjastus ”Referent”
Ilmunud 16. aprillil 2004
Plaat on läbi müüdud.
1. Angelique (5.21)
2. Merlini päev (4.08)
3. Kaotatud maailm (3:02)
4. Igavik (3.18)
5. Labelore (10.57)
6. Unustuse ookean (5.22)
7. Äralend (4.10)
8.Unistusmaa (6.56)
9. Aphrodite mängib (4.30)
10. Reekviem (4.50)
Toivo Kurmeti teine kogumik sisaldab jälle nukkerkauneid helipilte, mis pakuvad uusi elamusi. Kuulaja vaimusilmas muutuvad need suursugusteks värvikirevateks visioonideks, millest õhkub sürrealistlikku hõngu.
Avalugu “Kevade terendus”, loodud Hamburgis, kõlab Tallinna Kammeransambli esituses. Ülejäänud teoseid kannavad ette autor ja rootsi klahvpillimängija Attila Publik.
Kaanepilt: Riho Paulus
Kirjastus “Referent”
Hind 17 eurot.
© Jüri Lina 2006
1. Kevade terendus (4.05)Tallinna Kammeransambel
2. Klavikord (4.11) Attila Publik
3. Pime kõikenägev silm (4.30) Attila Publik
4. Sünge rõõm (9.10) Toivo Kurmet
5. Obeliskide langus (4.13) Toivo Kurmet
6. Taasleitud kõlad (2.08) Toivo Kurmet
7. Valede labürint (2.12) Toivo Kurmet
8. Võluvisioon (2.01) Toivo Kurmet
9. Luule südames (4.50) Attila Publik
10. Hingede ränd (1.55) Toivo Kurmet
11. Suve aimus (4.10) Toivo Kurmet
12. Sa oled mu mõtteis (4.57) Attila Publik
13. Merry-land (4.08) Attila Publik
Hind 17 eurot.
Kõik laulud on inglise keeles.
1. Võluvisioon (2:43) arr. Valdo Preema, Tallinna kammeransambel
2. Nostalgia (3:54) Attila Publik
3. Clavichord (4:03) sõnad T. Urb / Lizette Pålsson
4. Cold Heat /3:37) sõnad T. Urb / Lizette Pålsson
5. Eagle’s Way (4:22) sõnad T. Urb / Lizette Pålsson
6. Flight (3:30) sõnad Tarmo Urb / Lizette Pålsson
7. Don’t Make it Sad (4:06) T. Urb / Lizette Pålsson
8. Too Late (4:32) (sõnad Tarmo Urb) / Lizette Pålsson
9.Muusikavooluses (4:23) Pär Lindh
10. Hommikurõõm (2:42) Pär Lindh
11. The Secret Power of Music (2:24) Renate
12. Flying Away (3:40) Urmas Alender
13. Virvatuled (3:17) A. Publik) kaashelilooja Attila Publik
14. Ehakuma (4:00) Attila Publik
Kevadel 1965 rajas ta ansambli Virmalised ja alates sügisest 1967 hakkas looma oma laule. Mitmed tema laulud said suure menu osaliseks, sealhulgas “Naer” Jaak Joala esituses. Esimeste lauludena korraldas saatesarja “Pobifo Revüü” autor Eesti Raadios 1968. aasta sügisel “Üksinda” ja “Ainult sul” salvestamise. Helirezhissöör oli Asta Kuivjõgi.
Hilisemad laulud salvestas helirezhissöör Vello Meier.
Kurmet laulis ka ise oma laule ning mängis Virmalistes rütmikitarri ja klahvpille. Virmalistega salvestas tuntud džässpianist Tõnu Naissoo Kurmeti loo “Siis sulle meenub”.
1968. aastal väntas Mark Soosaar Toivo Kurmetist lühifilmi “Lepatriinude lennutaja”, mis jäi avaldamata.
1960. aastate lõpus sattus Kurmet vastuollu nõukogude võimuga. Novembris 1969 kuulas teda üle KGB. (Jüri Lina raamat “Öised päevad”, Stockholm, 2005. lk. 55-56.) Sellest ajast alates hakati piirama tema esinemisvõimalusi. Jaanuaris 1969 oli Eesti Raadio muusikasaate “Pobifo Revüü” toimetaja Jüri Lina saavutanud Riias riikliku plaadifirmaga Melodija kokkuleppe ansambli Virmalised kahe väikese neljalooolise heliplaadi avaldamiseks, kuid need plaadid keelustas EKP Keskkomitee kultuuriosakond.
1. aprillil 1972 õnnestus Kurmetil koos Virmalistega esineda Eesti Televisioonis, kuid pärast seda piirati ansambli loomingulist tegevust veelgi. Virmalised läksid laiali 1977. aastal.
Toivo Kurmet oli sunnitud okupeeritud Eestist lahkuma. Ta abiellus väliseestlasega, mis võimaldas tal 1979. aasta sügisel emigreerida Rootsi. Seal jätkas ta muusika kirjutamist ja avaldamist. Kaks plaati ilmus Stockholmis aastatel 1980 (“Virmalised”) ja 1983 (“The Borealis”, To the People of Earth with Love). Tema muusikat mängiti ka Soome Raadios.
Sügisest 1986 elas ta Saksamaal. Hamburgis töötas Kurmet muusikaprodutsendina. Seal kirjutas ta rohkelt figuratiivset meloodilist muusikat. Tema väljapaistvamad helindid on “Angelique” (plaadil “Kaastunde dimensioonid”) ja “Nostalgia” (plaadil “Muusikavooluses”).
Tema eksiilis loodud muusika on Eestis vähe tuntud, kuid seda on populariseerinud kirjanik ja muusikaprodutsent Jüri Lina. Ta peab Toivo Kurmetit hiilgavaks meloodiate meistriks.
Pärast vanglast vabanemist jäi Kurmet raskesti haigeks. Ta oli vabastatud ennetähtaegselt, kuid tal ei lubatud riigist enne 2003. aasta juuli lõppu lahkuda. Ta kavatses Eestist jäädavalt emigreerida, kuid suri raske haiguse tõttu 54-aastasena 13. juulil 2003 Rapla haiglas.
Toivo Kurmeti eestikeelne laululooming on koondatud kahele laserplaadile Virmaliste esituses (“Tund aega “Virmalistega””, 2004, ja “Tagasivaade”, 2006). Samuti on plaadistatud valimik tema parematest instrumentaalteostest (“Kaastunde dimensioonid”, Stockholm, 2004, “Visioonid, Stockholm, 2006). Septembris 2008 ilmunud laserplaadil ”Muusikavooluses” (Stockholm, 2008) esitavad rootsi, saksa ja eesti muusikud ning lauljad meeleolukaid instrumentaallugusid ja ingliskeelseid laule. Nii esitab rootsi poplauljatar Lizette Pålsson kuus Toivo Kurmeti laulu. Plaadil on avaldatud ka lugu “Flying Away” Urmas Alenderi esituses. Kurmeti instrumentaalpalu esitavad Attila Publik ning tuntud rootsi muusik ja helilooja Pär Lindh. Selle plaadi avaldamise puhul andis Kanal 2 uudistesaates Reporter 8. oktoobril 2008 eetrisse pikema reportaazhi Toivo Kurmetist.
Märtsis 2016 ilmus Kurmeti “Fragmentaarne sümfoonia”.
Salvestamisel on tema viimane album “Ajapeegel”.
2007. aasta Eesti Noorte Tantsupeo kavva võeti ka Kurmeti figuratiivne teos “Labolore”.
Toivo Kurmeti muusikalisest pärandist on valmistanud Jüri Lina dokumentaalfilmi “Meloodiate lummuses”, mis sisaldab haruldasi arhiivimaterjale Eestist ja Rootsist. Film esilinastub Tallinnas 3. juunil 2013, veidi varem kui kuu helilooja 10. surma-aastapäevast.
Eri maadel (Soomes, Rootsis, Taanis, USA:s, Kanadas, Rumeenias) on toimunud Toivo Kurmeti muusika õhtuid. Juulis 2009 kandis Londonis esimest korda inglise publikule ette Toivo Kurmeti teose “Suveaimus” Malden Young Strings Orchestra George Steveni juhatusel.
Briti dirigent ja muusikaasjatundja George Steven on öelnud: ”Toivo Kurmeti muusika mõjub värske tuulepuhanguna. Ma leian, et eestlased peaksid tema üle uhked olema, ja ma olen veendunud, et nad hakkavad tema loomingut mängima. Tema muusika on moodne, kuid sugugi mitte disharmooniline. See haarab kohe kaasa ja jääb kauaks meelde. Ma paraku ei kohtunud helilooja Kurmetiga Eestis viibides. Nüüd võin temaga kokku puutuda vaid ta muusikat kuulates.” (Intervjuust Vikerraadios.)
Helilooja ja muusikaasjatundja Valter Ojakäär ütles oma intervjuus: “Ma olin kuulanud Toivo Kurmeti laule, mida Joala väga kiitis, ja need olid head laulud.” (“Eesti Päevaleht”, 23. veebruar 2008.)
Toivo Kurmet lõi muusika Jüri Lina dokumentaalfilmile “Sula-aasta” (1988), tema muusikat on kasutatud Lina filmides “Valgusetoojad” (2005), “Hermese varjus” (2009), “Täitmatu Uroboros” (2011), “Jõuproov” (2012) ning Eesti Televisioonile tehtud luulelavastuses “Äratundmine” (1993). Ta kirjutas muusika Jüri Sillarti TV-filmile “Victoria” (1994). Tema muusikat sisaldab ka laserplaat Jüri Lina lastelavastusega “Eesti muinasjutud” (Tallinn 1992, Stockholm 2006).
Märtsis 2008 paigutati Tallinnas Rock Cafe auseinale Wall of Fame Virmalistele pühendatud rokitäht (Ôhtuleht).
6. oktoobril 2012 avati Raplas Toivo Kurmeti loomingu ülistuseks mälestuspink. Sel puhul tegi Vahur Kersna temast TV-saate, mis otsustati eetrisse anda 27. oktoobril 2012.
Ansambel ”Virmalised” moodustati Tallinnas märtsis 1966, ajendiks soov mängida välismaa rokkansamblite, sealhulgas biitlite laule. ”Virmaliste” juht Toivo Kurmet (sündinud Tallinnas 16. veebruaril 1949) hakkas alates sügisest 1967 ka ise laule looma. Nii mõnigi tema sajast laulust saavutas suure menu, sealhulgas ”Naer” Jaak Joala esituses.
1968. aasta suvel korraldasin Toivo Kurmeti loomingu esimese salvestuse Eesti Raadios. Alustuseks lindistati laul ”Üksinda”. ”Virmalistega” on salvestuse teinud ka tuntud džässpianist Tõnu Naissoo (Kurmeti lugu ”Siis sulle meenub”).
Nõukogude võimurid takistasid teisitimõtleja Toivo Kurmeti loometegevust. Novembris 1969 viidi ta KGB-sse ülekuulamisele. Tema esinemisvõimalused jäid üha harvemaks.
Novembris 1969 saavutasin Riias firmaga ”Melodija” kokkuleppe ”Virmaliste” kahe väikese heliplaadi avaldamiseks. Kavatsetud heliplaadid aga keelustati Eestist. 1972. aasta 1. aprillil õnnestus ”Virmalistel” esineda Eesti Televisioonis. Järgnes veel ägedam vastutöötamine. ”Virmaliste” menukamaid laule ”You Were on my Mind, Girl” jäi stuudios salvestamata. Ansambel läks laiali aastal 1977.
Pärast väliseestlannaga abiellumist õnnestus Toivo Kurmetil septembris 1979 Rootsi emigreerida. Seal ilmus temalt kaks heliplaati (1980 ja 1983). Tema muusikat mängiti ka Soome Raadios.
Rootsis ja Saksamaal elades kirjutas Toivo Kurmet rohkesti kujund-likku meloodilist muusikat, milles ilmneb süvenev küpsus ja filosoofilisus. Temast sai eesti parim, kuid kodumaal kõige vähem tuntud helilooja.
Eesti vabanedes naasis Toivo Kurmet kodumaale, kus võimurid alustasid tema vastu uut vaenukampaaniat. Raske haigus sundis ta 13. juulil 2003 meie hulgast lahkuma. Jäänud on tema suure väärtusega muusikaline pärand.
Toivo Kurmetit mälestavale laserplaadile on koondatud valimik tema paremaid laule ”Virmaliste” esituses.
Selle albumi salvestused pärinevad aastatest 1968-1976. Kaasa teevad: Toivo Kurmet (klahvpillid ja basskitarr), Mati Vaarmann (basskitarr), Ants Kasesalu (löökriistad), Paavo Soots (soolokitarr), Ülo Kurmet (löökriistad) ja Jaak Joala (basskitarr). Laulavad Toivo Kurmet, Jaak Joala, Ülo Kurmet, Silvi Juhansson ja Melike Amjärv.
Jüri Lina
Referent, Stockholm
Ilmunud 16. aprillil 2004
Praegu on müügil selle plaadi restaureeritud variant.
© 2004 by Jüri Lina. Firma „Referent“,
Stockholm, 2004.
Virmalised: „Hetki, neid on palju, kus sitkeid nalju veel olla võib, veel olla võib…”
Jah, meeleolukalt möödub see tund. Läbi unustuse loori tulevad kuskilt meelde vanad ajad seitsmekümnendatest, kus mõnel pool tänavatel paistsid suured punasinikarva sildid-pildid ja jutlustati helget tulevikku, kuid inimeste elu ja loodus käis ikka omasoodu ega hoolinud suuremat ei permanentsest maailmarevolutsioonist, oodatavast kommunismist ega kapitali inimest vabastavatest omadustest. Eluring veeres: talve järel tuli kevad, nooruse järel küpsed ajad ja muudkui tuli minna.
Juhtus muidugi, et loodus ägas sotsiaalse koorma raskuse all, kuid kokkuvõttes oldi nii siin kui seal, st Idas ja Läänes, veendumusel inimkonna piiramatu progressi ja õnne võimalikkusest. Oli kaks erinevat retsepti õnnele jõudmiseks, üks tegi panuse piiramisele, kollektiivile ja ilmsele blufile ning teine vabadusele, asisusele, individualismile ja varjatud blufile. Esimene tahtis tõestada, et kui ühiskond on õnnelik, siis on seda ka tema liikmed; teine rääkis, et igaüks üksikuna peab õnnele jõudma ja siis saab ka ühiksond õnnesärgi selga. Pidi veel minema pisut aega, et jõuda arusaamisele, et kumbki puhtal kujul ei ole määratud realiseeruma ning elu sunnib retseptidesse rohkem ühiseid asju lisama.
Nüüdseks on selgunud, et kollektiivne retsept kõrbes isikuvabaduses ning seesama vabadus ei saa minna piiramatusse, ei paista õnne olema seal. Kui tookord vanamehed tegid poliitikat ja värvisid maakera oma värvidega, olid noored mehed ja naisterahvad innustunud hoopis tehiskõladest (tõele au andes sündisid nad küll pinguletõmmatud keelte värisemisest ja muutusid alles seejärel elektriks ja lõpuks läbi membraanivärina taas helideks), kuid laulsid nad ikka nagu varemgi headest ja pahadest asjadest meie sees ja ümber. Oli see vastuhakk punastele lippudele? Muidugi, see oli nii, vastasel korral mänginuks Virmalised koos teistega ehk meelsasti balalaikadel ja esitanud bõliinasid.
Lisaks protestile pandi muusikasse ka oma isiklikud arusaamad, rõõmud ja vaevad, st oma elu. Ikka needsamad asjad, mis inimesele korda lähevad, olgu siis väljas mistahes kliima. Samas olid needsamad elu olulised väärtused ka siin pidevalt saadaval, inimeste valikud olid tookord vaata et keerulisemad kui praegu: kõiksugu mõtted olid võimalikud, kuid käitumine nende mõtete kohaselt raskendatud, sest avalikkus tundis hirmu muutuste ja isiklikkuse suhtes ning püüdis kõike seda takistada ja ära kaotada. Rokimeeste elu oli varjatud, ei intervjuusid ega kollast pressi, vaid kuulujutud, mis muudkui sättisid end ühest peast teise siirdudes. Polnud küll rahahunnikuid ega suurt kära, kuid oli omapärane aura ja kuulsus. Mõnikord ilmuti mõnekümneks minutiks raadiosse või teleekraanile, et olla tõeline kultuurisündmus. Tagantjärele selgub, kuid keeruline oli sellise sündmuse sünd: tuli veenda kõiksugu parteifunktsionääre ja tsensoreid, et noortel pole midagi paha plaanis või hoopis vastupidi, nad on ehitamas paljuküljelist uut kultuuri.
Nüüd selgub ikkagi, et süsteem lootis tühja (on muidugi võimalik mõelda, et süsteem oli masohhistlik ja tahtis aegajalt ise ennast pureda), muusikud ajasid ikka omi asju ega mõelnud kasuliku-kahjuliku mõistetes. Virmalistel ei olnud lihtne, nad laulsid lihtsatest asjadest ja igatsusest ning tulemuseks sai nende ametlik peetimine, kuid samas saatis neid kuulajate poolehoid. Ei oska öelda, kui palju nad toimuvast hoolisid, kuid tundub, et mitte lootusetult palju: Kurmeti laulud on ajendatud hoopis muudest asjadest, kui võim, jõud ja „vaata mind, vaata mind“. Õrnus ja nukrus on pigem need, mis kannavad seda tundi Virmaliste muusikaga. Kuskilt on pärale jõutud, kuid olud on muutunud, tuleb peatuda, tuleb mõtelda, tuleb meenutada, tagasi minna ei ole võimalik, mistõttu tuleb minna edasi sinna kurvemale poole.
Laul püsib meloodial, rütmil ja sõnadel. Eks head laulu tunneb ära nende kolme kooskõlast, mõnikord suudab palju ka üks neist kolmest, kuid täisvereline üksteise asendamine pole siiski kuidagi võimalik. Kurmeti lugude trumbid on ikka meloodia ja sõnad. Just need lühikesed hingetungivad meloodiafragmendid teevad suure hulga Virmaliste laule meeldejäävaks. Mõnes loos („Sulle nüüd“, „Nagu lootus, mis hea“) on agressiivsem rütm justkui meloodija vastasmängijaks ja kontrastiks. Tookord, seitsmekümnendatel jäid Virmaliste lood meelde ikka muusika tõttu, kuid nüüd on järjest suuremat väärtust hakanud koguma laulude sõnad ja sõnum. Ei mingit salaretoorikat, vaid selge elujäätus (mõnikord siiski õige melanhoolne) ja siirus, st soov oma meeleolusid jagada.
Nii mõneski loos võtab see siirus päris kaemusliku vormi:
Jaak Joala laulab lausa metafüüsiliselt („Taas on päev“): „
Kõik haihtub seal, kus ei aimagi lõppu.
Unusta, ja ongi kõik.
See võib ju olla nii.
Hetkeks vaid meenub veel , mis oli siis.
Taas on päev, taas on tehtud hiigelring, kõik näib nii selgena.
Kõik, mis ma tean, kuid kas see ongi nii?
Unustad ja ongi kõik, see võib ju olla nii.
Hetkeks vaid meenub veel, mis oli siis….“
Pisut kõmisev bass, krõbisev kitarr, pisut kumisev meeshääl (olgu siis Kurmet või noor ehe Joala) ootamatu klaver, rahulik samm, st rütm, ja rahulikud käigud ning tundelised meloodiad – see võiks olla Virmaliste visiitkaart läbi aegade. Praeguse aja pretensioon perfektsele saundile kirtsutab kindlasti, kui kuuleb Virmaliste muusikat. Kindlasti oleks praeguse aja helimeestel võimalik Virmalisi mahendada, tihendada, korrigeerida ja tont teab veel mida teha, kuid tulemuseks saab tavaline asjadekäik: originaalsus ja isikupära vaovad ja steriilsus tõuseb. See oli aeg, kus elektrikitarr oli jumal ning naturaalsed pillid olid surutud toanurka oma tundi ootama. Toivo Kurmetil õnnestus luua eriline saund, kirjutada hulk väga häid lugusid nii viisi kui sõnade poolest, kutsuda helilavale teisigi pille („300 aastat tagasi“). Olnuks teised ajad ja kombed, siis võtnuks Kurmet mu meelest just naturaalsed keelpillid ja mänginud oma lugusid just nende seltsis ning nad saanuks veelgi igatsevamateks kui originaalid. Kvaliteedist ja vahenditest hoolimata Virmaliste saund ometi lummab, paneb kuulama, kutsub kaasa.
Kuigi virmalised on tavaliselt külma talve laotav valgus, laulsid Virmalised rohkem ikka suve möödumisest ja sügise tulekust, ikka millegi hea minekust ja süngema tulekust.
Võttis aega mis võttis, kuid nüüdseks on Toivo Kurmeti vanad head lood meile kõigile taas kuulata. Usun, et seda hetke oli oodatud, vahepeal isegi lausa kardetud, et võib-olla ei murragi muusika välja karpidest või laegastest, kuhu salvestused oma aega olid pandud ootama. Võib küll karta, et vahepealne äraolek on kahandanud huviliste ringi, kuid ei ole põhjust karta, et nüüdne valik laule ei leia üles vanu sõpru ning uusi poolehoidjaid.
On vist virmaliste aeg, kui Toivo Kurmet laulab tulevast suvest („Suve hääl“) :
„Suve hääl me juurde jääb,
Justkui kauge une mäng läbi jäise hõbeloori,
Näed et hanges teed, millel päike käib.
Suve hääl on kõikjal veel, soojas tules tahmund leek
Kõigest sellest eales ei väsi, raugeb viis, kuid suvepäev vaid jääb
Sellest ikka mõtlen ma veel, nii kaugel on see………..
Jah, seal on lumised teed, kus päikese rada, seal on igatsus õitsvast täies jõus olevast elust. Teisal ollakse juba septembris või isegi oktoobris, kõik on selleks korraks läbi, tuleb minna jällegi läbi virmaliste, et loota taas suve ja õitsemist.
Jaak Joala laulab („Naer“):
„Üksi seisan ma rannal,
seltsiks hinges kõle sügistuule naer
Suvi kadund käest,
sügis võitmas taas
suve külluse naeratust
Suve loojang, raagus puude aeg
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber sügistuule naer
Päikesemaa on halliks hõõgumas
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
Praegune retroaeg on uuesti hakanud meenutama ja mõnikord väärtustama Eesti 20. sajandi teise ja kolmanda veerandi tegelikkust. Kui üheksakümnendate alguses oli hoiakutes põhiliseks kriteeriumiks nõukogude võimu suhtumine konkreetsesse töösse niimoodi, et kui võim võttis kätte ükskõik mis põhjusel kiusata loojat, siis oli ettevõtmises heroilisust ja ajaloolisust tunda, siis praegu näeme ikka rohkem seda, et mõned tööd ja tegemised väärtustuvad omaenese sisu pärast sõltumata ühiskondlikest oludest, mis parasjagu tehtut ümbritsevad. Kas Virmalised võitlesid vabaduse eest? Ei tea, oska öelda, pigem laulsid nad inimväärikuse eest. Arvan, et neile oli konkreetsetest oludest olulisem inimene oma unistustega. Vabadus lisab elule kõvasti värve ning mõnikord võivad olud minna nii keeruliseks, et hakkavad varjutama ka inimeste kogu ülejäänud elu. Nii läks vist ka Toivo Kurmetiga, kelle muusikuteed ja muusikat meenutati viimasel vaid ohkena kõmulisema tegevuse taustal. Ei üldsegi sisu, vaid ainult möll: Virmalistest sai vaata et süüdistus, andekas mees ja vaata kuhu välja jõudis.
Elu on ring, mis sulgub vaid päris lõpus, kuid õnneks on võimalik jätta midagi ka teistele ringist väljapoole. Sedamoodi paistab olema asi ka Virmaliste ringi sulgumisega, neid endid Virmalistena taevasse enam ei ilmu, kuid muusika nondest endistest aegadest on uuesti meie ümber, et jääda.
Toivo Kurmet laulab:
„On hetki hääletuid,
on pilke sõnatuid,
on vaikseid nukraid öid
Ja peidus miljon õnne, vaid püüa leida õiges need,
Kui ainult leiad õiged need
Nii vaikus õnne hoiab ja rahutust ta peidab
Toob salamõtteid, kes küll teaks vastust neile …
Andres Soosaar
andres.soosaar@ut.ee
Pärast seitse aastat kestnud salvestamist jõudis Göteborgis kuulaja kätte heliplaat Toivo Kurmeti “Fragmentaarse sïmfooniaga”.
Sümfoonia öeldakse olevat hinge pihtimus. See vahendab sõnades väljendamatuid tundeid ja elamusi. Kurmeti geniaalses 40-minutilises meistriteoses kajastuvad õnneelamus ja luhtumine, saatuselöögid, unistuste ja tegelikkuse konflikt. Tema ainulaadne popsümfoonia ongi hinge pihtimus. Rohkesti on selles meeleolukontraste ja dramaatilisi figuratsioone, hämmastavaid modulatsioone ning jahmatavaid üleminekuid minoorselt helilaadilt mažoorsele, harmoonilise ja meloodilise minoori põimumisi. Tonaalses muusikas on tavaks, et teos algab ja lõpeb samas helilaadis. “Fragmentaarses sümfoonias” on seda eiratud, näiteks 4. osas (“Lõksus”). Unelmad väljenduvad kaunite lüüriliste meloodiatena (näiteks 2. osa “Teostamatu unelm”). Leitmotiiv esimeses ja viimases osas (“Jahmatav mosaiik”, “Labürint”) on keerulisema ülesehitusega meloodiakobar. Kõrvalteemad on dramaatilised. Karmim peateema väljendab saatuse keerdkäike. Hoolimata domineerivast minoorsest helilaadist, eooliast, leevendab see ometi ängistust.
See on kaunis, dramaatiline ning sügav looming. Muusikalist kudet on rootsi klahvpillimängija Attila Publik filosoofiliselt toonitanud leidlike figuratsioonide abil.
“Fragmentaarse sümfoonia” arranžeerija ja esitaja Attila Publik on sündinud 1. novembril 1968 Göteborgis. Ta on mänginud klahvpille mitmes rokkansamblis, sealhulgas hardrokirühmas Lost Horizon, ja rahvusvahelistes tantsuorkestrites. Ta on viljelnud rahvamuusikat, džässi ja souli. Ta on varem salvestanud kolm plaati Kurmeti muusikaga. Sealhulgas täiendanud mitu lugu, sealhulgas “Kadunud maailm” ja “Reekviem”.
Salvestuses osales ka tuntud kitarrist Lars Wallgren.
Erinevalt klassikalisest sümfooniast, mis koosneb neljast osast, on see popsümfoonia kaheteistkümneosaline.
Avalduvad tämbririkkus, faktuuri meloodilisus ja läbipaistvus. Prohvetlikult tuleb esile autori enda vastuoluline saatus ja esoteeriline mõttemaailm. Teos säilis fragmentidena. Ilma Attila Publiku tohutu panuseta poleks see kunagi avalikkuse ette jõudnud. Teda kiskusid töökeerisesse Kurmeti algupärane meloodilisus ja leidlikud figuratsioonid.
Ainsa negatiivse figuratsioonina kujutab ilu, headuse ja harmoonia ülistuses hiilivat kurjust dissonantsid seitsmendas osas (“Pimedus vajub peale”).
Selles popsümfoonias on ühendatud beethovenlik dramaatilisus, schubertlik sügavus ja mozartlik elagantsus. See muusika on justkui kantud “Egmonti” vaimust. Kurmeti lemmikteoseid oli Beethoveni avamäng “Egmont”. See oli Beethoveni ülistus headuse triumfile, lähtudes madalmaade vabaduskangelasest kindral Egmontist, kes elas XVI sajandil. Pärast selle pidevat kuulamist novembris 1969 valmisidki 20-aastasel noormehel “Fragmentaarse sümfoonia” peamised osad. Kui mõni päev hiljem teda külastasin, viibis ta ikka veel eksalteeritud seisundis. Helilooja täiendas sümfooniat Stockholmis kevadel 1983 (”Armastusega Maa inimestele”) ja Hamburgis aastail 1987-1989. Paraku pole kõik fragmendid säilinud.
Kohati lööb Kurmeti loomingus, ka tema “Fragmentaarses sümfoonias”, välja ahastav kurbus, mis oli iseloomulik ka maestro Francesco Manfredinile (1684-1762), näiteks tema 10. sümfoonia.
Kaunis harmooniline muusika on nagu imeline õis, mis õilmitseb ränkpimedas talves. Kui kaoksid suured heliloojad, kivineks maailm, nagu muinasjuttudes kivistuvad need, kes tegutsevad vääralt.
Muusikas pole tundeid ega sõnumit võimalik võltsida ning sõnum esildub figuratsioonide abil vahenditult. Ega muidu poleks Tšaikovski ja Bachi looming pärast bolševike riigipööret Venemaal keelu alla pandud.
Muusikal pole väliselt õieti mingit kokkupuudet reaalsusega. See ühendus toimub tunnetuslikul tasandil, assotsiatsioonide kaudu, vaimsetele seisunditele viitamise abil.
Muusikakujund sünnib meeleolude kõrvutamisel või vastandamisel (sarnasuse või vastandlikkuse alusel), mille abil helilooja tekitab uue tundeseisundi. Heliloomingu kujundlikkus (figuratsioon) väljendub harmooniaelementide, meloodiakäikude ja rütmika teisendamises. Figuratsioon on seega teematöötluse kujundlik element.
See tähendab eelkõige akordfaktuuri rütmilist, koloristlikku, intervalset või meloodilist kujundust. Kurmeti muusikas esineb rohkesti ka rütmilisi figuratsioone. Tema muusikalised kujundid on läbipaistvalt kaemuslikud
Kurmetile omane figuur on dünaamiliste helide rühm, tihti motiivi osa ja tavaliselt sugestiivse meloodilise kattega, väljendas elukannatusi ja traagilisust.
Tema faktuur, iseloomustades vertikaalset (kuuldelist) laadi, on hõre ja läbipaistev, mis on iseloomulik enamikule klassikalistele kammerteostele.
Säärane figuratiivne muusika oli Toivo Kurmetile südamelähedane. Ta oli saavutanud justkui otsekanali muusikavoolusega, mis jagas talle hingelisi kinke oma lõpmatutest varasalvedest.
Poeetiliselt mõjuva kauni figuratiivse muusika rütm ja harmoonia jõuavad ka kõige varjatumate hingesoppideni. Seda teadis filosoof Platon. Säärane harmooniliselt korrapärastatud ja süstematiseeritud helijada võib pakkuda ülimat hingelist naudingut. See võib vapustada, rõõmustada või kurvastada hinge, avaldada tagasimõju kehale.
Alfalaineid tekitav muusika hoiab ühenduses vaimuilmaga, eksalteerib ja vallandab inspiratsiooni. Alfalained avavad positiivsete energiate vooluse. Sest maagiliste tämbrikujunditega figuratiivne muusika pärineb kõrgematest vaimsetest sfääridest, ergutades õilsust. Seepärast on muusika puhul tähtis vaimne alge. Helilooja Toivo Kurmet oli muusikahoovuse ülitundlik meedium.
Säärane muusika ei vaja tõlget, olles universaalse mõjuga, tekitades emotsionaalseid vastukajasid ka loomades ja taimedes.
Juba keskajal teati, et harmooniline muusika soodustab toidu seedimist, mispärast orkestril lasti õhtusööma ajal lossisaalides mängida. Nüüd teame, et disharmooniline moodne räpi- ja rokimüra häirib seedetegevust.
Helilooja on ilmselt tähtsaim loovisik. Figuratiivse, peamiselt klassikalise, muusika tagaplaanile surumine on kuritegu inimkonna vastu.
Kurmeti muusikalooming kannab kuulaja kaasa peenematesse sfääridesse, rebides katki argielu jämeda katte, õilistades hinge, pannes unustama eluraskusi, tiivustades kuulajat heldima, kannustades igas inimeses peituvat head ka teistele pakkuma. Kurmeti muusika, mis pärineb justkui kõrgematest vaimsetest sfääridest, sisaldab maagilist koodi, mis ühendab eri laadi figuratsioonid tervikuks.
Mõne taktiga võib tema muusika meie hinge panna kaasa helisema, avada selle salasopid, kust tulvab kaastunnet, jõudu ja lohutust. See võib meid südamepõhjani kurvastada, nii et pisarad hakkavad tahtmatult voolama. Samas see kergendab meie maist teekonda raskuste ületamisel.
Muusika avaldab hingele vahenditut mõju. Muistsed hindud, kreeklased, egiptlased, hiinlased, indiaanlased ja ka eestlased tundsid muusika ees aukartust. Seda arvati olevat taevaliku päritolu. Mõistagi ei mängitud mis tahes lugusid, sest disharmooniline muusika võib inimesi kahjustada.
Konfucius selgitas, et kui keegi soovib teada, kas mõnda kuningriiki hästi valitsetakse, kas selle moraal on kõrge või madal, peab ta kõigepealt uurima seal mängitava muusika taset.
Kurmeti muusika moraal on ülikõrge, see sisaldab hingesoojust ja vaimuüllust, laiendades nõnda kaastunde dimensioone.
Enamik heliloojaid ei suuda luua meloodiaid. Nad ühendavad erinevate tämbritega harmoonilisi akorde (nn. akordiline muusika), mis iseenesest võivad meile meelelist naudingut pakkuda. Seda tuntakse vertikaalse muusikana.
Kui aga harmoonilistele käikudele lisandub meloodiline osa, horisontaalne dimensioon, on selle positiivset mõju raske üle hinnata. Meloodia on muusika hing, teadsid juba india muistsed targad rääkida. Kurmet oli väljapaistvaimaid meloodiameistreid Euroopas. Tema meloodiad lausa lummavad.
Ka Kurmeti meloodilistest kudedest kasvab välja harmoonia, laiendades tema sümfooniat kolmanda dimensiooni võrra.
Don Cambell väidab oma raamatus “Mozarti efekt”, et harmooniline ja meloodiline muusika mõjub justkui annus C-vitamiini. Sel juhul saame me Toivo Kurmeti teost kuulates lisaks suurele naudingule ka kauni muusika ülidoosi. Ja see tegevat inimese õnnelikuks. Siin võib ilmneda eufooria ja eufoonia seos. Kuuleb ju eufoonilist muusikat üliharva, kusjuures kakofoonilist pole tänapäeval enam võimalik vältida, seda kuuleb kõikjal. Eufoonia tähendab heakõlalisust ja kakofoonia ebakõla.
16. ja 17. sajandil rakendati peamiselt meloodilist kudet. Hiljem sai keskseks harmoonia.
20. sajandi trendiks kujunes aga dissonantside kaudu disharmoonia ehk kakofoonia tekitamine. Toivo Kurmet on seda trendi vältinud.
Tema popsümfoonia väljendabki otsinguid meloodilise eufoonia suunas. Nagu ta ise ühes intervjuus raadiole ”Vaba Euroopa” mainis, taotles ta oma sümfooniaga meloodia ja harmoonia seost. Selle on ta ka saavutanud. Eriti ilmneb Toivo Kurmeti loomingu kolmedimensioonilisus tema sümfoonia neljandas osas “Pettumused”.
Toivo Kurmetile antud aeg siinilmas jäi lühikeseks. Eestimaa aga ei ole senini suutnud tema ande küllust ja ilu avastada ja kanda.
Jüri Lina