See mitmekihiline teos algab poola kirjaniku Henryk Pajaki tsitaadiga: “Kui sa pelgad tõtt rääkida, oledki juba ori.”

Filmi ülesehitus on novaatorlik, diktori hääl puudub. Selle asemel pakutakse selgitavaid vahetekste. Autor ehitab teose üles haruldaste kujunditega ning osundab piltlikult (visuaalselt) ka meisterlavastajat Andrei Tarkovskit, kellele oli iseloomulik intuitiivne montaažimeetod. Jüri Lina lähtub ka kujundite ühildumise loogikast. See muudab filmi eriti mõjuvaks, olles revolutsiooniline võte. Tema loomingulised vahendid on kaadrid, muusika, heli ja eriefektid.

Režissöör tutvustab unikaalseid pilte ja fakte, mida selle maailma vägevad on väga hoolikalt varjanud. Sealhulgas kujutab Lina individuaalsel ja poeetilisel moel, kuidas inimesi on hävitatud esile kutsutud näljahädadega, aga ka mürkidega, sealhulgas radioaktiivsete ainete ja vaktsiinidega. Film paljastab erinevaid inimsusevastaseid roimi, mida tavaliselt panevad toime igat masti sotsialistid. Teos teeb nähtavaks peaaegu tundmatud sõjad, mis ohustasid maailmarahu. Ta purustab müüdi, mille kohaselt sotsialistlikud riigid omavahel ei sõdi. Vaataja kujutlus meie kummalisest maailmast avardub oluliselt.

Uues filmis esineb kummastavaid kujundeid. Muutes tavalisuse tavatuks, avaldub igapäevasus täiesti erandlikuna. Kummastatud filmikujund on ühtlasi režissööri determineeritud assotsiatsioon ajas. Tavapärasust kujutatakse ebatavalisuse kaudu. Pole ju teadmine lahutatav kujundist, mis teadmist kehastab, nagu prantsuse literaat Roger Garaudy omal ajal kirjutas.

Selle visuaalloomingu allikatele oli äärmiselt raske ligi pääseda. Film on sada protsenti poliitiliselt ebakorrektne. Kaemus on ainulaadne tõsielulavastus, mis peaks jätma tundlikule vaatajale sügava mulje.