Meloodiate lummuses. Toivo Kurmeti muusikapärand

 

 

Juunis 2013 esilinastus Tallinnas Jüri Lina film

 

Meloodiate lummuses.

Toivo Kurmeti muusikapärand”

 

See film tutvustab neid kauneid meloodiaid, mida helilooja Toivo Kurmet (1949-2003) endast maha jättis. Vastuseis tema loomingule oli nõukogude okupatsiooni ajal nii suur, et ta oli sügisel 1979 sunnitud emigreerima Läände. Paraku läbis kogu tema eluteed mingi nukker paratamatus. Tema tööd ja tegemised ei õnnestunud nii, nagu ta algul optimistlikult oli lootnud. Osaliselt kajastub see tema teostes. Naasmine Saksamaalt kodumaale 1990 lõppes väga halvasti.

Filmis esitatakse Toivo Kurmeti kohta haruldast materjali.

 

Film on erakordselt kaunis, esitledes Kurmeti loomingu kõige väljapaistvamat osa.

 

Film maksab 25 eurot.

DVD-l on boonusena avaldatud Jüri Lina TV-saade “Äratundmine”, millele Toivo Kurmet kirjutas muusika.

 

Meloodiameister Toivo Kurmeti muusika kinolinal

Rubriik: Peegeldaja — Jaanus Nurmoja

Avaldatud 01.06.2013

Lähipäevil esilinastub Tallinnas, Tartus ja Pärnus film “Meloodiate lummuses”, mis kõneleb Toivo Kurmeti muusikast. Alljärgnev on sulam Virumaa Teatajas ja Kuulutajas 31. mail 2013 ilmunud materjalist (sellest ka mõned kattuvused uudisloo ja intervjuu osas).

Toivo Kurmet, kelle surmast möödub juulis 10 aastat, on eelkõige tuntud kui omaaegse ansambli “Virmalised” (1965-1977) liider ja helilooja, tema lauludest populaarsemad on “Naer”, “Suvehääl” ja “Vaikuse laul”.

Filmi produtsent ja režissöör on Jüri Lina – Toivo Kurmeti sõber ja autoriõiguste pärija, kes oli 1960-ndate ja 1970-ndate Eestis aktiivne biit- ja rockmuusika promootor. Lina emigreeris võimude survel 1979. aasta aprillis, asudes algul elama Soome ja seejärel siirdus Rootsi, kus tegutseb tänini kirjaniku ning muusika- ja filmiprodutsendina.

Jüri Lina sõnul on pearoll filmis antud Kurmeti muusikale.

„Film on kujundlik ülistuslaul headusele ja ilule. Räägime Toivo Kurmetist endast vaid nii palju, kui on hädavajalik, andmaks tema loomingule tausta,“ sõnas Lina. „Toivo Kurmet oli haruldane muusikaline gigant, kelle sarnast me vaevalt lähema saja aasta jooksul Eestis näeme. Tema muusikast filmi mitte teha olnuks lihtsalt patt.“

„Meloodiate lummuses“ pöörab teiste hulgas palju tähelepanu teosele “Veevalaja katkenud sümfoonia”. Kõlab vähetuntud laule, nagu ”Ära mine veel” Tartu muusikute esituses ja lausa tundmatuid teoseid, nii Eestis kui ka võõrsil looduid.

Mõistagi on esindatud Kurmeti Virmaliste-aegne looming. Originaalesituste kõrval on ka näiteid neist lauludest uues kuues. Nii on filmis muu hulgas katkend Rakvere kvarteti HaLe MaJa esinemisest tänavusel Hindpere-nimelisel ansamblite võistlusel Jõhvis, kus üheks konkursilauluks oli „Tass teed“ a cappella seades.

Autori sõnul sisaldab film haruldasi arhiivikaadreid ja seniteadmata või vähetuntud fakte Kurmeti elust – näiteks sellest, et ta asutas Stockholmis 1983. aastal Eesti Vabastamise Organisatsiooni ning sokutas Eestisse patriootilisi lendlehti.

Filmi materjal, mille kogumiseks kulus Lina sõnul viis aastat, pärineb Toivo Kurmeti, ETV ja Jüri Lina enda arhiivist.

Lina avaldas lootust, et „Meloodiate lummuses“ jõuab ka Rakvere kinopublikuni sel sügisel, kui on kavas Toivo Kurmeti popsümfoonia laiem tutvustamine. Popsümfoonia on keerulise saatusega teos – Kurmet polnud seda jõudnud veel täielikult valmiski kirjutada, kui see juba keelu alla sattus. Aasta oli 1969. Helilooja ei suutnud „tänu“ sellele jätkata teosega tööd enne, kui alles Göteborgis. Avalikkus kuuleb popsümfooniat aga esmakordselt alles tänavu.

Kui mitte arvestada telesaateid, milles Toivo Kurmetit on intervjueeritud või meenutatud, siis on temast varem filmi teinud vaid Mark Soosaar. Tema 1968. aasta lühifilm „Lepatriinude lennutaja“ osutus aga nõukogude tingimustes liialt skandaalseks (näiteks on Soosaar meenutanud stseeni alasti muusikutega Valgerannas, mille tõttu ta oleks äärepealt Moskva instituudist välja visatud) ning jäi riiulile vabadusetuuli ootama. Pealegi sattus Kurmet nõukogude võimudega vastuollu, kui keeldus 1969. aastal koostööst KGB-ga. Just selle seigaga on seostatud ka ametlikul tasandil toimunud vastutöötamist tema loomingulisele tegevisele.

1970-ndate lõpus, nõukogude oludest ahistatud Eesti kultuuritegelaste „ärakargamise“ tippajal oli üheks lahkujaks ka Toivo Kurmet. Ta abiellus väliseestlannaga ja siirdus 1979. aastal Rootsi. Järgneva kümmekonna aasta jooksul tegutses ta muusiku ja produtsendina – algul Rootsis, seejärel Lääne-Saksamaal. 1990. aastal Eestisse naasnult aga sattus Kurmet ärimaailmaga seotud pahandustesse, mille tagajärjel pidi ta veetma kaks aastat Rootsi ja Eesti vanglates. Pärast vabanemist 2002. aasta algul keskendus Toivo Kurmet taas eelkõige muusikale, kuid suri peagi vähki.

Möödunud sügisel jäädvustati Toivo Kurmeti mälestus tema viimases elukohas Raplas, kus avati temale pühendatud mälestuspink. Samal teemal tegi Vahur Kersna ühe saate sarjast “Iga pink räägib loo” (ETV).

Intervjuu Jüri Linaga

  • Mis ajendas tegema filmi “Meloodiate lummuses”?

Keegi teine seda niikuinii poleks teinud. Toivo Kurmet aga on sedavõrd hiilgav helilooja, et tema muusikast mitte filmi teha on lihtsalt patt. 

Seoses tema 10. surma-aastapäeva lähenemisega oli ülim aeg viia lõpule töö filmi kallal, mis esitab tema muusikast visuaalse ekvivalendi. See on ühtlasi minu vaimne monument tema loomingule.

  • Kergitame nüüd pisut filmilt saladuskatet ka. Mida me saame teada ja kuulda? Sellist, mida oleme ehk unustanud? Sellist, mida varem pole teadnud või kuulnud? Millistele küsimustele püüab film vastust leida? Millega üllatab? Mõned vihjedki?

 

 

 

Andsin oma filmis pearolli muusikale. Sellest tingituna muutus kõik muu teisejärguliseks. Ka monteerimisel juhindusime eelkõige muusikakujundeist. Film on kujundlik ülistuslaul headusele ja ilule. Räägime Toivo Kurmetist endast vaid nii palju, kui on hädavajalik, andmaks tema loomingule tausta. Sest tema enda ebaõnnestumised kajastusid kindlasti ka tema loomingus.

Rõhutasime, et ta oli justkui muusikakanal, mis vahendas meile imeilusaid meloodiaid. Loomulikult pühandame küllalt palju aega tema geniaalsele tööle “Veevalaja katkenud sümfoonia”.

Toome välja ka avalikkusele tundmatuid fakte tema elust, näiteks et ta 1983. aastal rajas Stockholmis Eesti Vabastamise Organisatsiooni ja sokutas Eestisse patrootilisi lendlehti. Oleme välja kaevanud haruldasi heli- ja filmisalvestusi.

  • Kindlasti kuuleme “Virmalisi”, samuti nende lugude hilisemaid esitusi – tean näiteks “juhuslikult”, et ühes katkendis esitab Rakvere meeskvartett HaLe MaJa laulu „Tass teed“. Aga veel?

Kõlab vähetuntud laule, nagu ”Ära mine veel” Tartu muusikute esituses ja lausa tundmatut loomingut. Siinkohal rõhutan, et ligi paarkümmend tundmatut laulu on seni veel avaldatamata. Oleks muidugi tore, kui need õnnerstuks salvestada eesti muusikutega.

Praegu on lõviosa tööst ära teinud rootslased, kes on Kurmeti loomingust pöörases vaimustuses.

  • Kui lihtne või keeruline oli seda filmi teha? Kust saite materjali?

See oli erakordselt raske töö. Materjali kogumine võttis viis aastat. Kurmetist on ju nii vähe võtteid alles. Lisaks pelgasin muusikafilmi teha, sest praktiliselt peaaegu kõik senised muusikafilmid on ebaõnnestunud. Isegi Martin Scorsese film ”Living in the Material World”

George Harrisonist ei õnnestunud. Lõpuks oli selge, et tuleb teha puht poeetilis-kujundlik film, mis seletab ja vahendab tema haruldaselt ilusat muusikat. Siit ka tingimus – film peab olema erakordselt ilus. Seda oli ka keeruline teha paljude visuaalsete efektide pärast.

Materjal pärineb Kurmeti arhiivist, sealhulgas ka filmikaadrid, ETV arhiivist (sealsete kaadrite eest maksime pööraselt palju raha) ja minu enda varamust.

  • Mismoodi sõnastada Toivo Kurmeti rolli eesti muusikaloos?

Toivo Kurmet on Eesti KÕIGE väljapaistvam melodist. Tõeline meloodiate meister. Tema rolli on võimatu üle hinnata. Eriti pärast seda, kui sügisel ilmub tema popsümfoonia, mis kohe valmise perioodil 1969 keelustati. Toivol läks tookord õhk välja ja teos jäi pooleli. Püüdsime Göteborgis seda kuidagi lõpetada. Aga salvestuse viimistlemine on ikkagi veel poolik. Seda teost ootavad kannatamatusega Londoni sümfoonikud. Lühidalt – Toivo Kurmet oli haruldane muusikaline gigant, kelle sarnast me vaevalt lähema saja aasta jooksul Eestis näeme.

Tema suur eeskuju, melodistist itaalia maestro Gian Piero Reverberi on õnneks ikkagi veel aktiivselt meie hulgas.

Kui Arvo Pärt läks üle harmoonilisele muusikale, oli see suursündmus, meloodiate vormimiseni pole ta seni jõudnud. Kurmet oli aga üliandekas melodist ja harmonist ühes isikus.

Targad mehed on öelnud, et meloodia on muusika hing. Meloodiata muusika on seega hingetu looming. Need vähesed, näiteks minu advokaat, kes filmi on juba näinud, väitsid, et olid pärast selle vaatamist mingis õnnestavas lummuses ja rahulolus, nad olevat saanud haruldase elamuse. Seepärast on mul lootust, et film pole ebaõnnestunud.

Seoses filmi esilinastusega avaldan ka kaks Kurmeti teose partituuri, nii et orkestrid saaksid neid mängida.

  • Kas võib öelda, et Kurmet oli sisuliselt eesti omamaise biitmuusika teerajaja? Kui ma ei eksi, siis “Virmalised” oli rock’n’rolli ajastul esimene Eesti bänd, kelle repertuaari tuumiku moodustas mingist hetkest omalooming, mitte lääne cover‘id.

Võib küll öelda nii. Lõpuks mängisid “Virmalised” ainult Kurmeti loomingut.

 —————————————

 

RETSENSIOON

Film muusikageeniusest, kes „muusikavanglale” eelistas ehtsat vanglat

Eesti kõigi aegade ühe väljapaistvama helilooja, Toivo Kurmeti loomingust ja eluteest vändatud muusikafilm „Meloodiate lummuses” hoiab vaatajat „vangis” kuni lõpuni. Selle vändanud mitmekülgselt (loov)isiksuselt – Jüri Linalt – on see tõeline meistriteos.

Ta saigi hakkama!” hüüatab küllap imetelles-imetledes igaüks, kes filmiasjandusest midagi taipab, kui on ära vaadanud Jüri Lina värskeima linateose – muusikafilmi (!) „Meloodiate lummuses”.

Imestuseks-imetluseks on põhjust enam kui küll. On ju muusikafilm teadaolevalt raskeim filmiliik. Koguni komöödiafilmist raskem. Head muusikafilmi vändata on suutnud vaid väga vähesed. Seda üritades on läbi kukkunud isegi väljapaistvaimad elukutselised filmimeistrid. Stockholmis elav eesti kirjanik, publitsist ja filmilavastaja Jüri Lina sai sellega aga ometi hakkama.

Mis on muusikafilmi põhiülesanne (ja äpardujate peamine komistuskivi)? Selleks on pealtnäha lihtne asi: sobitada muusika jutu ja piltidega võimalikult hästi. Päriselus õnnestub see aga väga vähestel. Pahatihti jääb emb-kumb lohisema (või vastupidi: mõjub liiga hüplikuna) ja tekitab vaatajas seetõttu igavust.

Lina suutis neid ja teisigi sedalaadi karisid vältida. Tema muusikafilmis „Meloodiate lummuses” on muusika ja pildimaterjal tasakaalus. Vaatajat lummab nii üks kui ka teine.

Filmi keskmes on kõigi aegade ühe andekama eesti helilooja – Toivo Kurmeti – looming ja elutee. Kui „harju keskmine” eestlane teab Kurmetit 1960-70. aastate ühe menukama popmuusikuna, eriti ansambli „Virmalised” vaimse juhina, siis vaid väga vähesed teavad, et Kurmeti loomingu hinnalisema osa moodustab hoopis klassikastiilis loodud muusika.

Lina film rõhutabki eeskätt seda Kurmeti loomingu osa (kuigi pöörab väärilist tähelepanu ka poploomingule). Ilusad loodusvaated sama ilusa muusika taustal haaravad vaataja oma võimusesse ega lasegi naljalt lahti. Maailmas palju rännanud Lina on need salvestanud ise, võtted on pärit pea igast maailma nurgast – Norra fjordidest kuni Malaisiani.

(Endine „Tallinnfilmi“ vilunud monteerija Liidi Aas ütles Kurmeti-filmi esilinastusel (3. juunil 2013 Tallinna ülikooli filmi- ja meediakoolis „Nova“): „Mina poleks suutnud seda filmi paremini monteerida.“)

Meloodiate lummuses” kirjeldab Kurmeti teekonda täiuslikuks heliloojaks saamiseni. Ühtlasi on – täiesti sobival määral – juttu ka Kurmeti elu teistest tahkudest: eraelust, ühiskondlik-poliitilisest tegevusest ning äriajamisest. Selle käigus saab vaataja teada vähemalt kaks mõtlemapanevat fakti.

Esiteks, nõukogude võimuga pahuksisse läinud ja läände kolinud Kurmet asutas paguluses Eesti vabastamist taotleva ühenduse – Eesti Vabastamise Organisatsiooni (lüh. EVO). See peatükk Eesti vabadusvõitluse ajaloost on ajaloolastel siiani uurimata.

Teiseks, Kurmet tahtis asutada partei, mille üheks eesmärgiks oli kaotada võimule saades majanduse vähkkasvaja – intressipõhine pangandus.

Viimatimainitud asjaolu võiski saada Kurmetile saatuslikuks. Eesti Panga toonase juhtkonna osava manöövriga söödeti Kurmetile ette mõnikümmend miljonit „peremeheta” krooni, sisuliselt lausa sunniti ta seda vastu võtma, hiljem aga lavastati süüdi selle summa röövimises. Kohus mõistis Kurmeti vangi. Vanglaelu mõjutas geniaalse loovisiksuse tervist nii rängalt, et vanglast vabanemise järel ei elanud ta enam kaua, vaid suri 2003. aastal parimas töömeheeas – 54-aastasena. Eesti jäi taas väikluse, kiuslikkuse tõttu ilma järjekordsest oma rahva suurest pojast…

Lina sidus Kurmetiga üle 30-aastane tutvus. Lähedane tutvus. Ometi ei torka see filmis kuskil häirivalt silma. Film räägib Kurmeti väljapaistvast loomingust erapooletult (see ei välista mõistagi tunnustust) ega lähe vaikides mööda ka helilooja nõrkustest. Filmilavastaja leiab küll, et Kurmet pidanuks tegelema ainult muusikaloomisega, mitte näiteks poliitika ega äriga; siis jäänuks enneaegne surm olemata. Ent sel juhul tekib õigustatud küsimus: kas Toivo Kurmet ikka olnuks isiksusena see Toivo Kurmet, kellena me teda Eesti ajaloos tunneme, kui ta jälginuks ühiskonda kõrvalt ja istunuks vaid „muusikavanglas” – paigas, kus (nagu laulab Tõnis Mägi) „trellideks on noodid tal ees”?

Meloodiate lummuses” haarab vaataja nii tugevasti enda võimusse, et ärkamine selle lummusest saabub alles filmi lõppedes. Ja see on hea lummus. Ei kurna, vaid aitab – vähemalt filmi ajaks – unustada argipäevajamad, samas ärgitab mõtlema. Ja kuulama sellist muusikat, mis teeb inimese paremaks. Näiteks Toivo Kurmeti muusikat.

Jüri Lina (koos assistent Steve Ahlbergi ja veel mõne üksiku abilisega) suutis väga nappide vahenditega (!) luua linateose, mil on Eesti muusikafilmide – ja mitte ainult nende! – hulgas väljapaistev koht. Maailmakuulsad filmilavastajad pole pahatihti suutnud rahuldavatki muusikafilmi vändata, kuigi nende eelarve on olnud külluslik. Kas on siis põhjust üllatuda, kui Jüri Lina kõnealune loominguline saavutus kutsub esile nii imestuse kui ka imetluse?

Seda teades muutub mõistetavaks Norra (!) ühe filmistuudio otsus kutsuda viikingitest (!) pajatavat linateost väntama omakandimehe, s.t. skandinaavlase asemel Jüri Lina, kuna – selle stuudio hinnangul – „Norras selletasemelist režissööri pole“.

Tõnu Kalvet

Autor on vabakutseline ajakirjanik ja tõlkija, ajalehe „Rahvuslik Teataja” peatoimetaja.

Avaldatud Stockholmi „Eesti Päevalehes“ 7. augustil 2013.