LOENGUINFO

Järgmised loengud toimuvad augustis 2017

23. jaanuaril 2017 ilmus eesti keeles Jüri Lina legendaarse teose ”Skorpioni märgi all. Nõukogude võimu tõus ja langus” neljas, oluliselt täiendatud trükk (560 lk). Selle lühitutvustus, Loengul on see saadaval poole hinnaga. Seda raamatut on mitmel pool maailmas, eelkõige USAs, peetud kõige tähtsamaks raamatuks, mis ilmunud viimase 200 aasta vältel. Raamat on ilmunud rootsi, prantsuse, inglise, hispaania, jaapani, eesti, läti ja vene keeles,

Reedel 23.12.2016, kell 21:20-22:05 näitas Tallinna TV Jüri Lina saadet

Barokiajastu tundmatud suurkujud

Jüri Lina tutvustab barokiajastu tuntud ja tundmatute heliloojate loomingut, samuti kaasaegseid heliloojaid, kes kirjutavad barokkmuusikat.
Saates kõlavat kaunist muusikat illustreerivad Jüri Lina visuaalsed filmilõigud.

I am text block. Click edit button to change this text. Lorem ipsum dolor sit amet, consectetur adipiscing elit. Ut elit tellus, luctus nec ullamcorper mattis, pulvinar dapibus leo.

“ILLUSIOONIDE LABÜRINT. Mundris mitmekesisus”

 

Režissöör Jüri Linal on valminud järjekordne novaatorlik film, seekord ajupesust.

 

Kunstiline dokumentaalfilm. Nõnda võiks Jüri Lina äsjavalminud filmi lühidalt kirjeldada. Seegi kuulub nüüd tema loomingusalve koos filmidega, mis käsitlevad varjatud ajalugu, vabamüürlust ja kommunismi roimi. Seekordne film käsitleb ajuloputust ehk seda, kuidas inimestega manipuleeritakse, mis võib toimuda eri viisil, mida filmis lähemalt ka vaadeldakse.

 

“Illusioonide labürint”, alapealkirjaga “Mundris mitmekesisus”, on ka film, kus isesäralikku polüfoonilist filmikeelt on edasi arendatud. Selles filmikeeles esitab režissöör meile loo, kus mitmed asjad toimuvad üheaegselt.
Metafoorsed kaadrid ja lõigud ühilduvad helitaustade ja muusikaga. Filosoofilist süvakeelt kasutas oma filmides vene režissöör Andrei Tarkovski, kelle saatust see teos samuti puudutab. Publiku kujutlusvõimet ja mõtlemist stimuleeritakse, samaaegselt kui polüfoonilises vormis loo esitamine on väljendusrikkam kui tüüpilises dokumentaalstiilis, mis tihti on lihtsustav, kuiv ja elutu.

 

Üks tund ja viiskümmend minutit kestev film näitab väljendusrikkalt, kuidas inimesega on läbi aegade manipuleeritud. Film puudutab mitmeid nähtusi, sealhulgas kommunistlikke eksperimente, näiteks kuidas Anton Makarenko kollektiivset kasvatust rakendati Nõukogude lastekolooniais, kuidas Rumeenias Piteşti vanglas poliitvange piinati, et neid ümber kasvatada, või kuidas ameerika sõjavange Korea sõja ajal tundmatuseni maha murti.
Sõna ‘labürint’ tähendab tihti kompleksset käigustikku. Labürindis kõndimine on proovikivi, seal võib sattuda segadusse. Väljapääsu leidmine või sihi saavutamine nõuab süstemaatilist mõtlemist. Keerulises labürindis võib toppama jääda, ilma et kunagi väljapääsu leitaks.

 

Labürint kujundina võib illustreerida ka maailma, milles me elame. See on täis illusioone ja eksikäike. Lapsepõlvest saadik selgitatakse meile, kuhu me oleme sattunud. Maailmatõlgendaja-rolli on endale võtnud vanemad, riik, kirik, kool, massiteabevahendid või ühiskonnas valitsev erakond.

 

Eesti psühhiaater Ilmar Soomere ütleb filmis: “Kõik parteid maailmas tegelevad ajupesuga. Suurriigid kasutavad seda enda huvides ja neil on ka suuremad ressursid.” Soomere selgitab huvitavalt, kuidas ajupesu välistab oma mõtlemise ja et selle eesmärgi saavutamiseks tulevad mängu ka religioonid ja ideoloogiad. Asemele jäävad ametlikud tõed või tegelikkuse arusaamad, mis kehutavad võimureid ja mis ei lase manipuleeritud inimestel järele mõelda.

 

Maailm, kus elame, on harva seesugune, nagu autoriteedid ja võimurid seda kirjeldavad. Kodanike kantseldamiseks on valitsejad läbi ajaloo kasutanud propagandat, valesid ja manipuleerimist. Seepärast jäävad inimesed vaimsesse labürinti kinni, kus nende mõtlemisvõime on suures osas elimineeritud. Arusaamad ja vaated, mida inimesed väljendavad, on pigem teiste indiviidide kaja. Harva on tegu omaenda unikaalsete vaadetega. Kus elab Mina ise? Filmis on osundatud India kirjanikku Idres Sha’d, kes ütles, et “välisvaatleja… ei peaks tõenäoliseks, et igal on oma aju, vaid et inimeste tahet juhib mingi keskne aju”.

 

Mõnes režiimis domineeriv ideoloogia võib väljenduda konkreetselt, nagu kommunistlikes riikides. “Õigeks õpetuseks” nimetatu võib vastata religioonile ja ideoloogiale. Tänapäeval koosneb maailm formaalsetest demokraatiatest, mis esindavad erinevaid uskumusi. Põhiseaduslikult vaadatuna pole ühtki riiklikku ideoloogiat või religiooni olemas. Seetõttu valitseb rohkem vaistlikulttajutav, juurdemõeldav ideoloogia, mida võib käsitada kui “poliitkorrektsust” ja mida filmis nimetatakse konsensustransiks.

 

Film viitab konsensustransile, et rõhutada, kuidas ajupesu ilmneb uutes vormides. Ühiskonnas peetakse koledaks, kui inimesed oma tähelepanekuid esitavad, ja võimurid tahavad neid kohe vaigistada, mis tähendab, et kehtib poliitkorrektsus. Kui mingi tähelepanek või vaade ei sobi kokku kummipaelana veniva kõnepruugiga, mida kasutatakse väärtushinnanguna, siis võimu põhimõte nõuab selle mahategemist ja väljendajas süütunde tekitamist.

 

Filmi alapealkiri “Mundris mitmekesisus” on kaks sõna, mis tabavalt kirjeldavad tänapäeva maailma vaevumärgatavat ideoloogiat, teisisõnu poliitkorrektsust. Ühelt poolt loodetakse, et inimesed ülistaksid mitmekesisuse mõistet, teiselt poolt aga loodetakse, et nad endid poliitkorrektsuse mõjul suukorvistaks. Isegi korrigeeritakse teisi, kui nood hülgavad mõttemalli. Paradoks on mõistetav. Kui erinevad arvamused ja lähenemisviisid ei tohi ilmneda, siis ei ole mitmekesisust. Loogiliselt muutub mundris mitmekesisus ummikuks. Kui rännatakse elu labürindis, suunab mundris mitmekesisus rändurit pidevalt eksiteele.

 

Kreeka mütoloogias on juttu kuningatütar Ariadnest, kes andis prints Theseusele lõngakera, et too pärast võidukat surmavõitlust koletis Minotaurosega leiaks tee labürindist välja. Ariadne lõng esindab seda abi või juhtlõnga, mida rahvas vajab seoste nägemiseks, et elus õigesti orienteeruda. Film “Illusioonide labürint” on justkui Ariadne lõng, vahend õige tee leidmiseks. Võrgutavad illusioonid teel nähakse läbi, ametlikud tõed seatakse kahtluse alla, asetades need meile harjumatusse valgusesse. Näiteks: kas kliimamuutusi tekitab ikka tõesti süsihappegaas? Film toob näiteid teistest lähenemisviisidest ja parameetritest, millest paljud midagi ei tea. Kahtluse alla seadmine muutub vastuoluliseks ja väga tundlikuks inimestele, kes lasevad end juhtida mundris mitmekesisusest, selle asemel, et kasutada Ariadne lõnga, mida film uudishimulikele vastuvõtjatele pakub.

 

Kas võib usaldada võimureid ja seda, mida ühiskond loodab, et me usuksime? Ja milline reegel kehtib illusioonide labürindis? Millal võime oletada, et valitsejad on meile valetanud? Sellele küsimusele vastab film ühe põhimõttega: “Kui midagi on juhtunud, aga sellest ei räägita, siis ei ole seda toimunud, kuigi see juhtus tegelikult. Aga kui räägitakse sündmusest, mis ei ole aset leidnud, justkui see oleks toimunud, siis on see juhtunud, kuigi mitte tegelikkuses.”

 

See reegel viitab niimoodi tollele filosoofilisele aspektile, mis aitaks meil kujundada suhtumist ametlikesse doktriinidesse, kui tahame säilitada oma isikupära ja individuaalset mõtlemist. Filmi kronoloogia ei järgi ajastutruud joont, mis esineb klassikalises dokumentaalfilmis, vaid keerleb labürindi ümber nagu kujundlik kujutis. See võib aidata vaatajal mallina leida labürindi kronoloogiat ja Ariadne lõnga.

 

Põnevad visuaalsed efektid, müstilised helid ja ilmekas muusikakujundus suunavad filmivaataja läbi paljude ajalooepisoodide. Sisu on kontsentreeritud, mille iga osa võiks käsitleda põhjalikumalt, ent eraldab siiski piisavalt ruumi, et olulisi ivasid nähtavaks teha. Filmi kestus soodustab nii üldteadmiste saamist kui ka kriitilise mõtlemise arengut. Üksikasjade küllus ei lase filmil igavaks muutuda. See on teos, mida võib vaadata korduvalt ja iga kord avastada midagi uut.

 

“Illusioonide labürint” on tugev novaatorlik teos, kui võrrelda nendega, mida tavaliselt kinoekraanil näidatakse. Vaatajad, kes loodavad näha unikaalsust, löögijõulisust ja tuntud filmimallide eiramist, saavad imponeeriva mulje osaliseks.

 


Jonas Lundström

Tõlgitud Rootsi ajalehest “Nya Tider”

Jüri Lina polüfooniline laiekraanifilm “Januse efekt. Baali orjad”

See on imeline film kommunismi kõige pöörasematest saladustest. Saab näha eriti haruldasi arhiivikaadreid.

Film tõstatab küsimuse: miks inimesed muutuvad Baali orjadeks?

Saab teada, kust pärinevad kommunistlikud ja sotsialistlikud sümbolid ja mida need tegelikult tähendavad.

Miks töötati välja kommunistlik ideoloogia ja kelle huvides.

Saab selgust, kes utsitasid kõige alatumaid metsikusi.

DVD maksab 20 eurot koos saatekuludega.
Tellida saab kirjutades aadressile jyrilina@yahoo.com

Oktoobris 2015 ilmus “Kultuuri ja Elu” sügisnumber, milles on pikem intervjuu Jüri Linaga

Tallinna TV andis reedel, 9. jaanuaril 2015 eetrisse esimese osa Jüri Lina TV-sarjast “Terendav tegelikkus”, mille teema on “Kahjulikud ained toidus”.

TERENDAV TEGELIKKUS – Jüri Lina: kahjulikud lisaained toidus

Jüri Lina TV-saatesari “Terendav tegelikkus”

Miks on järjest rohkem hüperaktiivseid lapsi või ülekaalulisi täiskasvanuid? Miks paljud inimesed kurdavad kroonilise väsimuse üle? Näiteks ei pruugi me teada, mida tegelikult sööme. Me ei saa alati eemalduda mürast, mis meile halvasti mõjub. Samas me võib-olla ei pane tähele märke, mis võiksid meid aidata. Jüri Lina tutvustab oma saadetes meie igapäevaelu varjatud tahke, millel on meile suur mõju ja mida me saame muuta, kui neist teadlikud oleme.

Järgmine saade oli muusikast ja läks eetrisse 23. jaanuaril kell 21.15.

 

Harmooniline muusika avaldab hingele imelist mõju. 20. sajandil see taandus kakofoonilise muusika ees, kuid nüüd tuntakse barokse stiili vastu järjest enam huvi. Saates kõlab kolme helilooja looming: Gian Piero Reverber Itaaliast, Pär Lindh Rootsist ja Toivo Kurmet Eestist. Viimane on meile tuntud ennekõike laulude Naer ja Ainult sul autorina. Saate autor Jüri Lina.

Kolmas saade läks Tallinna TV-s eetrisse reedel, 20. veebruaril kell 21.15 ja käsitles seletamatuid ilminguid.

Osales Ilmar Soomere.