Eemaldumine Kartaagosse

“Vaimset inimest peetakse ebanormaalses ühiskonnas ebanormaalseks”
Andrei Tarkovski

 

Kartaago

See romaan käsitleb andeka helilooja Seido Rohu võitlust ilusa muusika eluõigluse eest, tema vastupanu Vene vägivallakorrale, konflikti väiklase seltskonnaga, tema maagilisi elamusi, pagemist okupeeritud Eestist Kartaagosse, nagu tsekistid Läänt nimetasid, ja välismaal tehtud avastusi.

Raamat esitleb esoteerilisi pidepunkte peategelase vaimsest ja filoloogilisest küpsemisest, kujutab tema kohtumist nii arukate kui ka juhmide inimestega ning heitlust Elulabürindis.

Vaadeldakse ka olulisi sotsiaalseid probleeme. Avalduvad mõttekäigud, mida paljud inimesed on üritanud oma elust välja lülitada.

271 lk, raamat on kõvade kaantega.

Käsiraamat kõigile, kellele tegelikkuse avaldumine kujundlikus vormis on südamelähedane.

Hind 10 eurot.

 

Väljavõte teosest:

Seidole tundus Rooma sedavõrd kodune, justkui oleks ta siin varem elanud. Colosseumist ja teistest ajaloolistest rajatistest mõõdudes valdas teda valuline nostalgia, nukrus kaotatud väärtuste või ajastu üle, mis talle olid palju tähendanud. Lillede väljak tõmbas seletamatu jõuga.

Lõpuks ometi viibis ta sellel väljakul. Hakkas hämarduma. Oli mahe lõunamaa õhtupoolik. Seido lonkis ringi ja jäi siis seisma Giordano Bruno monumendi ees. Temasse hoovas iseäralikku energiat. Tal oli hea olla. Ent peas tungles hulk küsimusi. Koolipäevilt mäletas ta väidet, et Bruno oli kommunismi esimesi propageerijaid, olles materialist ja ateist. Kohtumistel filosoofiliselt meelestatud rootslastega oli Seidole jäänud hoopis teine mulje. Bruno olevat olnud mõjuvõimsamaid esoteerikuid üldse.

Lillede väljaku pitsasööklatesse hakkas rahvast kogunema. Kostis romantilisi itaalia viise. Seido eelistas minna kõrvaltänavale.

Hämardus. Mööda tänavakive hakkas voogama värviline aur, kerkides üha kõrgemale. Too lillakaskollane udu mähkis ümbruse läbitungimatusse linikusse. Seido tardus, kui kuulis selja taga udus veidraid metalseid helisid, miski krigises ja siis hakkas kivisillutis jalge all müdisema. Kuuldus õõnsaid samme, mis aeglaselt, aga sihikindlalt Seido poole tulid. Varsti seisis tema ees Bruno metalne kuju, mis oli elustunud ja talle ainiti otsa vahtis. Väljakult kostis ehmunud hüüdeid, rahvas pages kabuhirmus. Seido jäi paigale. Uudishimu sai kohkumisest võitu. Bruno hakkas kõminal rääkima, justkui vastates Seido peas keerlevatele küsimustele:
”Üksnes orjameelne rahvas kujutleb ja austab Jumalat inimese kujul. Väita, et Jumal on kolmainus, on rumalus, Jumala vägevuse teotamine. See on niisama rumal nagu väita, et leib saab ihuks. Nõnda madaldatakse Jumal inimese tasemele. Ma eeldan, et universumi on loonud vägev jumalik jõud. Jumalale poleks väärikas lõplikku ja piiratud maailma luua. Sellest lõpmatust ilmkonnast on Maa äärmiselt pisike osa, koosnedes nagu mingi olendki kehalisest ollusest, mida meie silmad võivad näha, ja peale selle veel sisemisest jõust. Kõiksuses aga on sisejõud Maailmahing, mida kirik Pühavaimuks nimetab. Ja ta on ainus. Pole võimalik mõista õpetust tollest vaimust kui jumaliku olemuse kolmainusest.
Maailmahing on vaim ja eeter ühtaegu. See Vaim hingestab kõik olemasoleva. Isegi see, mis tundub tahke ja elutu, on hingestatud ja surematu. Kõik allub aja muutustele, aga elab igavesti. Mis maailmas juhtub, on pelgalt vaimu kajastus. See vaim tungib kõikjale ja viibib kõiges. Ta on üleüldine mõistus, aga on ka füüsiline põhjus. Ta ammendab kõike, valgustab universumit, ta virgutab loodust liigirikkusele. Maailm koos oma olendite ja objektidega on hingestatud, kuid teadvust pole neil võrdselt.”

Kõrvaltänavasse, kus Bruno komberdas, oli sisse keeranud pruun motoroller, sadulas kaks moekat noormeest, jalas punased pihikpüksid, mis ulatusid ebatavaliselt kõrgele rinna peale. Ühel oli seljas sinine, teisel must särk. Noorukid kohkusid aeglaselt tammuvat pronkskuju nähes, haarasid kõnniteelt peotäie kive ja hakkasid Bruno suunas loopima. Kivid kolksatasid raevuka kajaga metalli pihta. Puhkes aga tuuleiil, mis paiskas kiviloopijate rolleri kummuli. See hakkas mööda lauskjat tänavat noorte suunas nihkuma. Nood taganesid hirmunult, hakkasid koperdama, lendasid pikali, kargasid jälle püsti ja tormasid minema.

Avatud akendele ilmusid peanupud, kes jahmatusest tänavale jõllitasid. Kriuksatades avanes Üha rohkem aknaid, inimesed kõõlusid välja vaadata, ahhetasid ja vehkisid kätega. Nad nägid, kuidas Bruno pronkskuju taas krigistab parema käega, vaevaliselt edasi ukerdades, ja muudkui kõneleb. Bruno juttu kuulis aga ainult Seido: ”Maailmahing on taidur, kes vormib mateeriat seestpoolt. Ta annab liikumise kõigele, mis liigub. Jumal ise on universaalne substants, tänu kellele kõik eksisteerib. Ta on igasuguse olemasolu alus, millelt kõik saab olemise alge. Ta on looduse sügavaim alus. Jumal on vaim. Ühtlasi on ta monaad, kõigi arvude allikas, iga suuruse seletus ja koostise substants: olles ajatu, on ta loendamatu ja mõõtmatu. Monaad on olemise olemus. Ning monaade leidub lõputult. Tänu universumi üleüldisele providentsile, kaitselmusele kõik olemasolev elab, areneb ja saavutab täiuse.
Seda võiks võrrelda kehas oleva hingega. Hing on kõiges ja kõik on igas üksikosas. See on jumaluse loomus, vari ja valgus. Teine seletus võiks olla tabamatu kuju, millena Jumal esineb kõiges oma olemuse, kohalolu ja võimsusega, allutades kõike mitte osana ega hingena, vaid seletamatul kombel. Muidugi allub Maailmahing kui universumi alge kosmilistele seadustele.”
Bruno jõudis ristmikule, kus tänavalaternad tema lähenedes eredalt särama lõid ja siis aegamisi kustusid.

Laskmata end lühiühendusele järgnenud hämarusest eksitada söandas Seido Bruno maagiliselt kujult küsida: ”Kas Maailmahing on vormitu?”
”Jumal asub kõiges ja kõikjal, mitte väljas ega kohal, vaid juuresolevana. Sest pole olemas mingit ülalt laskuvat vormide andjat, kes väljastpoolt looks asju ja annaks neile korra. Maailmahing hoiab koos kõike, ta vormib maailma. Teda on tunda kõiges. Ja ta on kõige vorm.
Jumal on igas rohukõrres, igas liivateras ja aatomis, mis päikese all leida. Maailmahing on igas organismis, ka kõige väiksemas, aga mingis konkreetses organismis teda täielikul kujul pole.
Jumal on monaadide monaad, substantside substants. Jumal on kõiksus kõiges, ainus valgus, mis kõike valgustab, ainus elu, mis kõike elustab ja mis aste-astmelt laskub kõrgustest madalamale ja tõuseb madalamalt jälle kõrgemale. Maal ja teistel taevakehadel on oma eluprintsiibid, mis pole midagi muud kui nende hing, kes on vaid osa Maailmahingest. Need mõõtmatud ja loendamatud liikuvad kehad on hädavajalik meedium, mille kaudu Jumala vormitu hiilgus püüab end ilmutada vormis, mingis kehas.”
”Aga millest tekib kurjus?”
”Kurjus tekib siis, kui inimene asetab oma piiratud ideed kõrgemale või maailmaideest väljapoole või kui ta üldise heaolu oma taotlustele allutab. Kui aga inimese soovid teiste heaolu ei takista, siis tekib headus.”